«Keegi keerab väljastpoolt ta korteriust lahti. Keegi, kellel on võti»

Foto: Shutterstock

Menuromaanide «Jahiseltskond» ja «Kutsutud külalised» autorilt Lucy Foley'lt on ilmunud uus põnevik «Korter Pariisis». Romaani tegevuspaik on vana maja, mille igal asukal on midagi varjata. Loe raamatust katkendit!

Tere tulemast korterisse aadressil Rue des Amants 12! Kaunis vana kortermaja, eemal Eiffeli torni tuledesärast ja Seine’i rahvarohketest kallastest. Paik, kus ükski asi ei jää märkamata ja kõigil on lugu, mida nad sooviksid hoida luku ja riivi taga.

Alati kõike nägev uksehoidja. Reedetud sõber. Uudishimulik ajakirjanik. Naiivne tudeng. Soovimatu külaline.

Eelmisel ööl leidis siin aset mõrv. Korteri nr 3 ukse taga on peidus saladus. Kelle käes on võti?

Lucy Foley, «Korter Pariisis». Foto: Raamat

Jess vajab uut algust. Ta on rahatu ja üksi ning jättis just kõike muud kui ideaalsetel asjaoludel sinnapaika töökoha Brightonis. Ta Pariisis elav poolvend Ben ei olnud erilises vaimustuses, kui õde küsis, kas ta võiks mõnda aega tema juures peavarju saada, kuid ta ka ei keeldunud, ja üks mis kindel – Pariisis on kõik parem. Ent kui Jess kohale jõuab ja leiab eest imelise korteri – kuidas sai Ben seda endale lubada? –, ei ole venda seal.

Mida kauem on Ben kadunud, seda põhjalikumalt süveneb Jess venna asjadesse ja seda rohkem tekib tal küsimusi. Beni naabrid on veider ja mitte kõige sõbralikum seltskond. Jessi võis küll Pariisi tuua ta enda kirju minevik, kuid hakkab tunduma, et küsitav on hoopis Beni tulevik.

Lucy Foley õppis inglise kirjandust Durhami ja UCLi ülikoolis. Pärast koolide lõpetamist töötas ta kirjastustes ilukirjanduse toimetajana, luues samal ajal oma debüütromaani «The Book of Lost and Found», millest sai menuk.

Foley esimene krimiromaan «Jahiseltskond» ilmus eesti keeles aastal 2020 ja teine, «Kutsutud külalised», aastal 2021.

***

Reede

BEN

Ta sõrmed kerkivad klaviatuuri kohale. Kõik tuleb kirja panna. Sellest tuleb lugu, millega ta endale nime teeb. Ben süütab järjekordse sigareti, see on Gitanes. Eks nende siin suitsetamine ole paras klišee, kuid tegelikult meeldib talle nende maitse. Ja hea küll, eks ole, talle meeldib seegi, mis mulje ta neid suitsetades jätab.

Ta istub korteri kõrge akna all, millest avaneb vaade sisehoovi. Akna taga on kõik pimedusse mattunud, vaid üksik latern heidab nõrka rohekat valgust. Maja on ilus, kuid miski selle sisemuses on läbinisti mäda. Nüüd, mil ta on asja läbi hammustanud, tunneb ta kõikjal selle lehka.

Ta peaks siit varsti jalga laskma. Ta pole siin enam teretulnud. Jess poleks saanud tulekuks halvemat aega valida. Tüdruk andis oma otsusest teada peaaegu ilma igasuguse etteteatamiseta. Ta oli ka telefonis väga napisõnaline, kuid ilmselgelt on midagi lahti: midagi on tema järjekordse töökohaga mingis nõmedas baaris viltu. Beni poolõel on eriline anne saabuda just siis, kui teda kõige vähem oodatakse. Ta paistab igasuguste hädadele mõjuvat nagu tuletorni kutsuv valguskiir, need leiavad ta kõikjalt üles. Ta pole kunagi osanud lihtsalt kaasa mängida. Pole iial mõistnud, kui palju kergemaks teeme elu, kui lihtsalt anname inimestele seda, mida nad soovivad; ütleme seda, mida nad kuulda tahavad. Tuleb tunnistada, Bengi ütles Jessile, et too võib külla tulla ja tema juures ööbida, millal iganes soovib, aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Nagu Jessil kombeks, võttis ta venda sõnast.

Millal ta poolõde üldse viimati nägi? Nagu tavaliselt, tekitab sellele mõtlemine temas süütunnet. Ehk oleks ta pidanud Jessile rohkem toeks olema, tal silma peal hoidma? Jess on õrnuke. Tegelikult – mitte niivõrd õrnuke, kuivõrd inimestele esimese hooga märkamatuks jääval moel haavatav. Nagu vööloom: kõva koorikuga kaetud kesta all on varjul pehme sisemus.

On nagu on. Igatahes peaks ta Jessile helistama, mõned näpunäited andma. Tüdruku telefon läheb otse kõneposti ja Ben jätab talle teate: «Hei, Jess, aadress on Rue des Amants, maja number kaksteist. Jäi meelde? Kolmas korrus.»

Ta pilku püüab sähvatus sisehoovis akende all. Keegi möödus kiirustades. Vaat et jooksujalu. Ta silm seletab vaid varjukuju, nägemata, kes see on. Kuid miski sellise kiirustamise juures mõjub kentsakalt. Teda tabab kerge loomalik adrenaliinipuhang.

Benile meenub, et ta edastab parasjagu häälsõnumit ja ta pöörab pilgu pingutades aknast eemale. «Lihtsalt helista kella. Ma olen üleval ja ootan sind ...»

Ta katkestab jutu. Kõhkleb, kuulatab.

Müra.

Väljast trepimademelt kostab sammude kaja, see läheneb korteriuksele.

Sammud peatuvad. Keegi seisab sealsamas, kohe ukse taga. Ta ootab koputust. Seda ei tule. Vaikus. Kuid see on tajutav vaikus, nagu hoiaks keegi hinge kinni.

Kummaline.

Ja siis kostab uus heli. Ta seisab liikumatult, kõrvad kikkis, ja kuulatab hoolega. Jälle. Metall puudutab metalli, võtme kraapsatus. Siis klõpsatus, mis käib kaasas selle lukuauku torkamisega. Ta vaatab, kuidas lukutrummel pöördub. Keegi keerab väljastpoolt ta korteriust lahti. Keegi, kellel on võti, kuid kel pole mingit asja siia kutsumata siseneda.

Link liigub allapoole. Uks hakkab tuttava kriginaga avanema.

Ta paneb telefoni köögilauale, sõnum on unustatud. Ootab ja vaatab nürilt, kuidas uks lahti vajub. Mingi kogu sellest sisse astub.

«Mida teie siin teete?» küsib ta. Rahulikult ja asjalikult. Varjata pole midagi. Karta pole midagi. Või vähemalt veel mitte. «Mida kuradit ...»

Siis näeb ta, mida sissetungija käes hoiab.

Nüüd. Nüüd tuleb hirm.