Kuidas kuulata oma sisetunnet ja mõtteid positiivselt suunata?

Tiit Trofimov. Foto: Erakogu

Tiit Trofimov tuletab raamatus «Lõpp on algus. Julgus elada iseendana» meelde, et kui me ei oska seda märgata, võime  oma mõtetega negatiivseid sündmusi luua.

Kui sa kardad, et kohtad džunglis madu, siis suure tõenäosusega see nii ka läheb. Kui sa usud, et lõunamaa turul tõmmatakse sul esimesel võimalusel nahk üle kõrvade, siis ka tõmmatakse. Kui sa usud, et tänavatoit võtab kõhu lahti, siis võtabki. See kõik on loomine, kirjutab Tromifov ja annab nõu, kuidas luua oma ellu hoopis positiivseid sündmusi.

Keha oskab öelda, mida teha

Trofimov rõhutab, et su enda keha oskab sulle öelda, mida sa tegema pead, teda on vaja lihtsalt usaldada. Ükskõik kuidas seda nimetada – kõhu-, keha- või hingetundeks –, selle kaudu räägib sinuga sinu hing. Võib-olla sul on praegu seda raske mõista, aga kui sa enda sisemaailmaga rohkem tegelema hakkad, saad aru, millest ma räägin.

«Sisetunnet saad usaldada siis, kui oled täielikus kohalolus. Siis hakkab su keha sinuga rääkima ja sulle märku andma, mis on õige, mis vale. Kui ma pean vastu võtma mõne tähtsa otsuse, panen silmad kinni, olen täiesti kohal ja tunnetan kogu keha. Ütlen mõttes ma teen nii, ja tunnetan, mis tunne kehas on. Järgmiseks ütlen: ma teen naa, ja tunnetan jälle. Isegi kui ma otseselt ei oska öelda, kas see tunne oli hea või halb, oskan igal juhul öelda, kummal juhul oli tunne parem. Keha ei valeta kunagi, küsimus on lihtsalt selles, kas sa tahad teda kuulata. Tihti on nii, et sa tajud, et see otsus, mida praegu teha tahad, on vale, aga kuna see oleks sulle lühikeses perspektiivis kasulik, teed selle otsuse ego sunnil ikkagi. Pikas plaanis eirad sellega oma sisemist tõde või universumi seadusi,» kirjeldab ta.

Lugu sisetunde kuulamisest

Trofimov räägib, et ei osanud selliseid asju tol ajal veel teadlikult jälgida, aga sisetunde usaldamine päästis tol korral sõna otseses mõttes ta enda naha.

«Lõpp on algus. Julgus elada iseendana», Tiit Trofimov. Foto: Raamat

«See juhtus pidutsemise perioodil, kui igal nädalalõpul oli pidu ja meri põlvini. Sõitsime nelja sõbraga Saaremaa poole, sõiduriistaks minu peobuss, kuhu oli sisse ehitatud mugav nurgadiivan. Juht oli kaine, mida ei saanud mu enda kohta öelda – puhkasin bussi tagaotsas diivanil eelmise õhtu peoväsimust välja. Vihma sadas, bussi rehvid olid suht siledad, sattusime külglibisemisse ja sõitsime teelt välja. Käisime otsekui aegluubis mitu korda üle katuse ja ma mäletan, kuidas ma ootasin, et no millal see pauk ära käib ja me vastu puud lendame. Kui kõik lõpuks rahulikuks jäi, astusime neljakesi täiesti tervetena bussist välja. Ainus, mis reetis, et olime just õnnetuse üle elanud, olid meie puuduvad jalanõud. Öeldakse, et kui jalanõud on ära lennanud, on tegemist potentsiaalse surmalaksuga. Noorte uljaspeadena lükkasime dressid sirgu, otsisime jalanõud üles ja organiseerisime ennast linna tagasi, sest ega siis hea peoõhtu saanud raisku minna. Mõnes mõttes oli see šokikäitumine, sest tegelikult tundsime kõik meeletut surmahirmu, mis jäi mu sisse kauaks ajaks. Alles viimastel aastatel tunnen, et olen sellest vabaks saanud,» tõdeb Trofimov.

Kui talle õnnetusejärgsel hommikul meenus, et enne teeleasumist oli ta kaalunud, kas visata oma püstisõidujett bussi või mitte, ja ma oli otsustanud seda sisetunde ajel mitte teha, võttis seest õõnsaks – kui lahtine jett oleks koos õnnetuse ajal bussis nagu pesumasinas keerelnud, poleks keegi sealt eluga välja tulnud.

Mida rohkem sa ennast tundma õpid, seda rohkem saad aru, et hing ja ego ei ole üks ja sama

Trofimov selgitab, et kui sa olulistel hetkedel suudad jääda vaatlejaks, siis saad aru, kas teed otsuse, mida ego tahab, või teed otsuse selle põhjal, mida su hing tahab sisetunde kaudu öelda.

«Märkan tihti, kuidas mu ego mingites olukordades pead tõstab: mis mõttes mulle vastati niimoodi, mis mõttes ta sõitis mulle praegu ette, mis mõttes ta pole minuga nõus… Ego arvab alati, et mina olen teistest parem ja õigem. Kui ma saan jaole enne, kui ego reageerida jõuab, proovin jääda neutraalseks ja olukorda kõrvalt vaadata. Ka suured meistrid räägivad, et vaimse arengu eesmärk on ikka seesama: jääda neutraalseks vaatlejaks. Ükskõik kes mida teeb või ütleb – sind see ei kõiguta, sa ei pea kellegagi vaidlema ega kellelegi midagi tõestama. Muidugi, sa väljendad soovi korral oma tundeid või mõtteid, aga liigud rahulikult oma rada,» kirjutab ta.