Filosoof Byung-Chul Han: läbipaistvusühiskond on samasuse põrgu

Byung-Chul Han, «Läbipaistvusühiskond». Foto: Raamat

Loomingu Raamatukogus ilmus Byung-Chul Hani «Läbipaistvusühiskond». Saksa keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Hasso Krull. 

Byung-Chul Han (sünd. 1959) on Korea päritolu filosoof, kellest on viimasel aastakümnel kujunenud üks rahvusvaheliselt kõige loetumaid saksa mõtlejaid. Tema tihedad väikeses formaadis raamatud puudutavad tänapäeva kõige põletavamaid küsimusi ning neid on ohtralt tõlgitud nii lääne kui ka ida keeltesse.

Kümne aasta eest ilmunud «Läbipaistvusühiskonnas» ütleb Han, et läbipaistvusest on saanud lööksõna, mis valitseb kogu avalikku mõtlemist, ning kui seostada seda ainult korruptsiooni ja informatsioonivabadusega, siis pole selle ulatusest aru saadud. Ta näeb läbipaistvusnõudes süsteemset sundi, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse ja püüab neid muuta siledateks, isikupäratuteks ja tähendusetuteks operatsioonideks üha kiirenevas informatsioonivoos. Han näitab üheksa märksõna abil, mida selline asjakäik endast kujutab, ja astub välja kire, saladuse, maskide, fantaasia, mängu, näivuse ja hämaruse eest, sest ainult varjatu saab sütitada.

Loe katkendit raamatust.

***

Positiivühiskond

Läbipaistvus on tänapäeval lööksõna, mis valitseb kogu avalikku diskursust, ilma võistlejata. Eriti rõhutatakse teda siis, kui juttu tuleb informatsioonivabadusest. Läbipaistvuse nõue ulatub kõikjale, seda fetišeeritakse ja totaliseeritakse, sest toimunud on paradigma muutus, mis ei piirdu üksnes poliitika ja majandusega. Negatiivsuse ühiskond annab nüüd teed ühiskonnale, mis kõrvaldab negatiivsust järjest enam positiivsuse kasuks. Seepärast manifesteerub läbipaistvusühiskond ennekõike positiivühiskonnana.

Asjad muutuvad läbipaistvaks, kui nad on kogu negatiivsuse maha raputanud, kui nad on ära silutud ja tasandatud, kui nad vastupanuta lülituvad kapitali, kommunikatsiooni ja informatsiooni libedatesse vooludesse. Toimingud muutuvad läbipaistvaks, kui nendest saavad operatsioonid, kui nad muutuvad juhitavaks, kalkuleeritavaks ja kontrollitavaks. Aeg muutub läbipaistvaks, kui ta on tasandatud käepäraste olevikkude reaks. Isegi tulevik positiviseeritakse optimeeritud olevikuks. Läbipaistev aeg on ilma saatuse ja sündmuseta aeg. Pildid muutuvad läbipaistvaks, kui nad on vabastatud mis tahes dramaturgiast, koreograafiast ja stsenograafiast, hermeneutilisest sügavusest ja isegi tähendusest, nii et nad saavad pornograafilisteks. Pornograafia on silma ja pildi vahetu kontakt. Asjad muutuvad läbipaistvaks, kui nende ainulisus kaob ja neid hakkab väljendama ainult hind. Raha teeb kõik kõigega ühtmoodi võrreldavaks, tühistab mis tahes ainulisuse, mis tahes ühismõõdutuse. Läbipaistvusühiskond on samasuse põrgu.

Kes seostab läbipaistvust üksnes korruptsiooni ja informatsioonivabadusega, pole selle ulatust mõistnud. Läbipaistvus on süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse ja allutab need sügavale muutusele. Tänapäeva ühiskondlik süsteem annab kõik oma protsessid läbipaistvussunni meelevalda, et neid kiirendada ja operatsionaliseerida. Kiirendamistung käib kaasas negatiivsuse kõrvaldamisega. Kommunikatsioon saavutab maksimaalse kiiruse seal, kus samale vastab sama, kus tekib samasuse ahelreaktsioon. Võõra ja teistsuguse negatiivsus ehk teise vastupanu häirib ja aeglustab samasuse libedat kommunikatsiooni. Läbipaistvus stabiliseerib ja kiirendab süsteemi, kuna ta elimineerib teise või võõra. Niisugune süsteemne sund muudab läbipaistvusühiskonna tasalülitatud ühiskonnaks. See ongi tema totalitaarne joon: «Tasalülitamise uus nimi: läbipaistvus.»(2

Läbipaistev keel on formaalne, isegi puht masinlik, operatsionaalne keel, kus mingit ambivalentsust enam ei ole. Juba Humboldt osutas fundamentaalsele läbipaistmatusele, mis inimkeele sees elab: «Keegi ei mõtle sama sõnaga päris täpselt seda, mida keegi teine, ja see erinevus, kui tahes väike, võngub läbi terve keele otsekui ringid vees. Seepärast ongi mõistmine alati ka mittemõistmine, ning mõtete ja tunnete kooskõla ühtlasi nende lahknemine.»(3 Maailm, mis koosneks ainult informatsioonist ja nimetaks selle häirimatut ringlust kommunikatsiooniks, sarnaneks masinaga. Positiivühiskonda valitseb «informatsiooni läbipaistvus ja rõvedus sündmusetuks jäänud universumis».(4 Läbipaistvussund nivelleerib ka inimese, temast saab süsteemi funktsionaalne element. Selles seisnebki läbipaistvuse vägivald.

Inimhing vajab ilmselgelt sfääre, kus ta saaks olla omaette ja kuhu teise pilk ei ulatu. Talle on omane läbitungimatus. Totaalne väljavalgustamine kõrvetab ta ära ja kutsub esile erilise hingelise läbipõlemise. Läbipaistev on ainult masin. Spontaansus, sündmuslikkus ja vabadus, mis õieti moodustavadki elu, ei võimalda mingit läbipaistvust. Nii kirjutab ka Wilhelm von Humboldt keele kohta: «Inimese sees võib tärgata miski, mille põhjust ükski aru eelnenud olukordadest leida ei suuda, [---] ning kui tahetaks välistada niisuguste seletamatute nähtuste võimalikkus, kahjustataks just nende tekke ja teisenemise ajaloolist tõde.»(5

Naiivne on ka «postprivaatsuse» ideoloogia. Läbipaistvuse nimel nõutakse täielikku loobumist privaatsfäärist, sest nii pidavat jõudma läbinähtava kommunikatsioonini. Selline arusaam põhineb rohketel eksitustel. Inimene pole isegi mitte iseenesele läbipaistev. Freudi järgi salgab mina just seda, mida teadvustamatus metsikult jaatab ja himustab. «See» [das «Es»] jääb mina eest suuresti varjule. Läbi inimhinge kulgeb niisiis mõra, mis ei lase minal iseendaga kooskõlla jõuda. See fundamentaalne mõra teeb eneseläbipaistvuse võimatuks. Ka inimeste vahel paotub mõra. Seepärast ei saagi tekkida interpersonaalset läbipaistvust. Ja ega seda tasugi taotleda. Suhet hoiab elus just see, et teine pole läbipaistev. Georg Simmel kirjutab: «Absoluutne tunnetus, psühholoogiline ammendavus kainestab meid isegi siis, kui joobumust enne polnudki, see halvab elavad suhted. [---] Suhete viljakas sügavus, mis iga ilmutatud viimase taga ikka veel kõigeviimast aimab ja austab, [---] on lihtsalt tasu selle õrnuse ja enesevalitsuse eest, mis isegi kõige intiimsema, tervet inimest hõlmava suhte puhul ikka respekteerib sisemist privaatsust, piirates küsimise õigust saladuse hoidmise õigusega.»(6 Läbipaistvussunnil puudub just see «õrnus», mis tähendab õieti lugupidamist teisesuse vastu, mida ei tule täielikult elimineerida. Seistes silmitsi läbipaistvuse paatosega, mis tänapäeva ühiskonda haarab, näib olevat hädavajalik harjutada distantsi paatost. Distantsi ja häbi ei saa lõimida kapitali, informatsiooni ja kommunikatsiooni kiirendatud ringlusega. Seepärast hävitataksegi läbipaistvuse nimel kõik diskreetsed tagasitõmbumisruumid. Nad tuuakse päevavalgele ja asutakse neid ekspluateerima. Nii on maailm häbitum ja rohkem alasti.

Autonoomia eeldab ka teise mittemõistmise vabadust. Sennett märgib: «Autonoomia ei tähenda mitte mõistmise võrdsust, läbipaistvat võrdsust, vaid selle aktsepteerimist, mida teise juures ei mõisteta – tuunjat võrdsust.»(7 Pealegi on läbipaistev suhe surnud suhe, kus pole vähimatki veetlust, vähimatki elusust. Ainult surnu on täiesti läbipaistev. Uus valgustus seisneks äratundmises, et leidub inimliku olemise ja koosolemise positiivseid, produktiivseid sfääre, mida läbipaistvussund otseselt hukutab. Ka Nietzsche kirjutab: «Uus valgustus. [---] Ei piisa veel sellest, kui sa näed, millises teadmatuses elab inimene ja loom; sul peab olema ka teadmatusetahe, selle pead sa juurde õppima. Sa pead mõistma, et ilma seesuguse teadmatuseta polegi elu võimalik, et just see ongi tingimus, mille tõttu elusolend tervena püsib ja areneb.»(8

2) Nii kirjutas Ulrich Schacht oma päevikusse 23. juunil 2011. Vt Ulrich Schacht, Über Schnee und Geschichte. Notate 1983–2011. Berliin, 2012.

3) Wilhelm von Humboldt, Über die Verschiedenheit des menschlichen Sprachbaues und ihren Ein!uß auf die geistige Entwicklung des Menschengeschlechtes. Berliin, 1836, lk 64.

4) Jean Baudrillard, Die fatalen Strategien. München, 1992, lk 29.

5) Humboldt, Über die Verschiedenheit des menschlichen Sprachbaues, lk 65

6) Georg Simmel, Gesamtausgabe, XI kd, Soziologie. Untersuchungen über die Formen der Vergesellscha"ung. Maini-äärne Frankfurt, 1992, lk 405.

7) Richard Sennett, Respect in a World of Inequality. New York, 2011, lk 122.

8) Friedrich Nietzsche, Kritische Gesamtausgabe, VII/2. kd, Nachgelassene Fragmente, Frühjahr–Herbst 1884. Berliin, 1973, lk 226.