Mida sa teeksid, kui näeksid enda elu viis aastat tulevikus?

Foto: Shutterstock

Rebecca Serle «Viie aasta pärast» on unustamatu, rõõmu ja südamevalu täis armastuslugu, mis tuletab meile meelde, kui suur vägi on truudusel ja sõprusel, ja kui ettearvamatu võib olla saatus. Loe raamatust katkendit!

Rebecca Serle, «Viie aasta pärast». Foto: Raamat

Kus näed sina end viie aasta pärast? Kui see küsimus ambitsioonikale advokaadile Dannie Kohanile tema elu kõige tähtsamal töövestlusel esitatakse, on tal hoolikalt komponeeritud vastus varnast võtta. Hiljem, pärast edukat vestlust ja olles võtnud vastu oma peigmehe abieluettepaneku, vajub Dannie unne teadmises, et on täpselt on viie aasta plaani graafikus.

Aga ärgates leiab ta end ootamatult hoopis ühest teisest korterist, sõrmes üks teine sõrmus, kõrval keegi teine mees. Taustal mängivad uudised ja ta näeb ähmaselt ekraani allservas kuvatud kuupäeva. Õhtu on sama – 15. detsember –, aga aasta on 2025, viis aastat tulevikus.

Pärast väga pingelist, jahmatavat tundi ärkab Dannie uuesti, veidi enne keskööd, tagasi aastas 2020. Ta ei saa juhtunut peast. See tundus palju enamat kui lihtsalt unenägu, aga Dannie ei ole seda tüüpi inimene, kes usuks nägemustesse. See jamps kõlab nunnult vaid vabahingede suust nagu on tema eluaegne parim sõber Bella. Niisiis otsustab ta sellest veidrast kogemusest mitte välja teha ning heidab selle peast.

Kuni hetkeni neli ja pool aastat hiljem, kui Dannie kohtab juhuslikult sedasama meest oma kaugest nägemusest.

***

Ärkan aeglaselt. Kui kaua ma maganud olen? Keeran ennast ja vaatan öökapil olevat kella: 22.59. Sirutan jalgu. Kas David viis mind voodisse? Linad minu ümber on karged ja jahedad ning ma kaalun uuesti silmade sulgemist ja magama jäämist – aga siis ma jääksin meie kihlumisööst ilma, nii et sunnin silmad lahti. Meil on veel šampanjat, mida juua ja me peame seksima. Niisugune peaks üks kihlumisele järgnev öö välja nägema. Ma haigutan, pilgutan silmi ja tõusen siis õhku ahmides istukile. Sest ma ei ole meie voodis. Ma ei ole isegi mitte meie korteris. Mul on seljas pidulik punane kleit, millel on pärlitega ääristatud kaelus. Ja ma olen kuskil, kus ma kunagi varem olnud ei ole.

Võiksin ju öelda, et pean seda uneks, aga seda ta pole. Ma tunnen oma jalgu ja käsi ning oma hirmunud südame meeleheitlikku pekslemist. Kas mind rööviti?

Hindan ümbrust. Täpsemal uurimisel taipan, et olen stuudiotüüpi korteris. Voodi, milles ma leban, on lükatud vastu maast laeni kõrguvaid aknaid, millest avanev vaade paigutab mind...

Long Island Citysse? Vaatan välja, üritades meeleheitlikult leida mõnd tuttavat maamärki. Ja siis märkan Empire State Buildingut, mis kauguses veest tõuseb. Olen Brooklynis, aga kus täpsemalt? Üle jõe paistab New Yorgi kesklinna panoraam ja paremale jääb Manhattan Bridge. Mis tähendab, et ma olen Dumbos, pean olema. Kas David viis mind hotelli? Üle tee paistab punastest tellistest hoone, millel on pruun lauda stiilis uks. Sees käib pidu. Näen kaameravälgu sähvimist ja palju lilli. Võib-olla pulmad.

Korter pole hiiglaslik, aga tekitab illusiooni avarusest. Kaks sinise velvetkattega tooli istuvad kaelakuti koos klaasist ja terasest kohvilaua ees. Voodi jalutsis seisab oranž kummut ja värvikirevad Pärsia vaibad muudavad avatud ruumi hubaseks, kui mitte just kergelt kaootiliseks. Nähtavale on jäetud torud ja puittalad ning seinal ilutseb trükis. See on kujundatud nagu silmakontrolli tabel, millel on kirjas: I WAS YOUNG I NEEDED THE MONEY.

Kus kuradi kohas ma olen?

Ma kuulen teda enne kui näen. Ta hõikab: «Kas sa oled ärkvel?» Kangestun. Kas peaksin peitu pugema? Põgenema? Märkan korteri teises otsas, kustpoolt hääl kostab, suurt terasust. Kui ma kohe jooksu pistan, võib-olla saan selle lahti, enne kui...

Ta ilmub nurga tagant nähtavale, ilmselt köögist. Ta kannab musti ülikonnapükse ja sinise-mustatriibulist triiksärki, mille ülemised nööbid on lahti.

Mul lähevad silmad pärani. Tahan karjuda; võib-olla pistangi karjuma.

Kenasti riides võõras tuleb minu juurde ja ma põrkan teisele poole voodit, akende suunas.

«Kuule,» ütleb ta. «Kas kõik on korras?»

«Ei!» vastan mina. «Ei ole.»

Ta ohkab. Minu vastus ei tundu teda üllatavat. «Sa jäid magama.» Ta hõõrub käega otsaesist. Märkan, et tal on vasaku silma kohal kõver arm.

«Mida sa siin teed?» Olen nii kaugele nurka surutud, et pressin peaaegu akende vastu.

«Ole nüüd,» ütleb ta.

«Kas sa tunned mind?»

Ta toetab ühe põlve voodile. «Dannie,» sõnab ta. «Kas sa tõesti küsid mult seda?»

Võõras teab mu nime. Ja see, kuidas ta seda ütleb, paneb mind hetkeks peatuma, õhku ahmima. Ta ütleb seda nii, nagu oleks ta seda varemgi öelnud.

«Ma ei tea,» vastan ma. «Ma ei tea, kus ma olen.»

«Meil oli tore õhtu,» ütleb ta. «Või mis?»

Heidan pilgu oma kleidile. Taipan esimest korda, et see on minu olemasolevate kleitide seast. Ostsime selle koos ema ja Bellaga kolm aastat tagasi šopingureisil. Bellal on samasugune, ainult valge.

«Jah,» vastan ma mõtlemata. Nagu ma teaksin. Nagu ma oleksin seal olnud. Mis toimub?

Ja siis märkan ma televiisorit. See on kogu selle aja vaikselt töötanud. See ripub voodi vastas seinal ja parajasti näidatakse uudiseid. Ekraanil on väike pilt kuupäeva ja kellaajaga: 15. detsember 2025. Sinises ülikonnas mees jahvatab ilmast, tema selja taga hõljub lumepilv. Üritan hingata.

«Mis viga?» küsib võõras. «Kas tahad, et ma selle välja lülitaksin?»

Raputan pead. See vastus tuleb automaatselt ja ma vaatan, kuidas ta läheb kohvilaua juurde ning võtab puldi. Ta tõmbab käigu pealt särgi püksist välja.

«Idarannikule on antud tormihoiatus, sest meie suunas liigub lumetorm. Tänase ööga võib sadada maha 15 sentimeetrit ja sadu jätkub teisipäevani.»

2025. See pole võimalik; kindlasti mitte. Viis aastat...

See peab olema mingisugune nali. Bella. Kui me nooremad olime, tegi ta kogu aeg midagi taolist. Ükskord, minu üheteistkümnendal sünnipäeval, leidis ta viisi, kuidas ilma minu vanemate teadmata mulle tagaaeda poni smugeldada. Me ärkasime üles selle peale, et poni pidas kiigega kahevõitlust.

Aga isegi Bella ei suudaks riiklikku telekanalisse valet kuupäeva ja kellaaega sisestada. Või suudaks? Ja kes see tüüp on? Issand jumal, David.

Korteris olev mees pöörab ümber. «Kuule,» ütleb ta. «Oled sa näljane?»

Küsimuse peale hakkab mul kõht korisema. Ma peaaegu et ei söönudki õhtust ja kus iganes ma ka poleks, mis iganes paralleeluniversumis koos Davidiga, ei ole pad thai kohe kindlasti veel kohale jõudnud.

«Ei,» vastan ma.

Ta kallutab pead. «Kõlab, nagu oleksid.»

«Ei ole,» kinnitan ma. «Ma lihtsalt... Ma pean...»

«Sööma,» vastab ta naeratades. Mina juurdlen samal ajal, kui laialt need aknad avanevad.

Kõnnin aeglaselt ümber voodi.

«Kas tahad enne riided ära vahetada?» küsib ta.

«Ma ei...» alustan ma, aga ei tea, kuidas seda lauset lõpetada, sest ma ei tea, kus me oleme. Kust ma võiksin üldse riideid leida. Järgnen talle garderoobi. See jääb magamistoanišist paremale. Garderoobis on kenasti ritta seatud käekotid ja kingad ning puudel ripuvad värvi järgi organiseeritud riided. Ma saan kohe aru. See on minu kapp. Mis tähendab, et see on minu korter. Ma elan siin.

«Ma kolisin Dumbosse,» ütlen ma kõva häälega.

Mees hakkab naerma. Siis avab ta sahtli kapi keskel ja tõmbab välja paari pükse ning T-särgi, mille peale mu süda seisma jääb. Need on tema omad. Tema elab samuti siin. Me oleme... koos.

David.

Põrkan tagasi ja põgenen vannitoa suunas. Leian selle elutoast vasakul. Sulgen ukse ja keeran selle lukku. Pritsin näkku külma vett. «Mõtle, Dannie, mõtle.»

Vannitoas on kõik minu lemmiktooted. Abba kehakreem ja teepuuõliga šampoon. Tupsutan näkku natuke MyChelle’i seerumit, mille tuttavlik lõhn mind lohutab.

Uksel ripub minu initsiaalidega hommikumantel, mis on igivana. Lisaks on seal paar musti pidžaamapükse ja vana Columbia ülikooli dressipluus. Võtan kleidi seljast ja panen need selga.

Tupsutan huultele natuke kibuvitsaõli ja teen ukse lukust lahti. «Meil on pastat või... pastat!» kõlab mehe hääl köögist. Esmalt pean tema nime teada saama.

Rahakott.

Mis puudutab finantse, siis siin on meil Davidiga kuuskümmend-nelikümmend jaotus, sest meie palgad on erinevad. Otsustasime seda pärast kokku kolimist ega ole seda sellest ajast muutnud. Ma pole kunagi tema rahakotti vaadanud, kui välja arvata üks õnnetusjuhtum, mille peategelasteks olid uus nuga ja tema tervisekindlustuse kaart.

«Pasta kõlab hästi,» ütlen ma.

Lähen tagasi voodi juurde, mille kõrval oleval toolil ripuvad tema püksid, mis on pooleldi põrandale libisenud. Heidan pilgu köögi poole ja kontrollin pükste taskuid. Tõmban välja tema rahakoti. Vana nahk, brändi ei tuvasta. Sobran selles.

Ta ei tõsta pead, vaid täidab parajasti potti veega.

Tõmban välja kaks nimekaarti. Üks on keemilisest puhastusest. Teine on kohvipoe templikaart.

Siis leian tema juhiloa. Aaron Gregory, kolmkümmend kolm. Tema juhiluba on välja antud New Yorgi osariigis, ta on 183 cm pikk ja roheliste silmadega.

Panen kõik tagasi sinna, kust leidsin.

«Kas sa tahad punast kastet või pestot?» küsib ta köögist. «Aaron?» proovin teda nimepidi kutsuda.

Ta naeratab. «Jah?»

«Pestot,» sõnan ma.

Kõnnin köögi poole. Aasta on 2025, minu jaoks täiesti tundmatu mees on mu poiss-sõber ja ma elan Brooklynis.

«Mina oleksin ka pestot tahtnud.»

Istun köögisaare äärde. Siin on kirsipuust baaripukid traadist seljatoega, mida ma ära ei tunne ja mis mulle eriti ei meeldi. Silmitsen teda. Ta on blond, roheliste silmadega ja lõuajoonega, mis muudab ta sarnaseks superkangelastest Chrisidega. Ta on kuum. Kui päris aus olla, siis minu jaoks liigagi kuum ja nime järgi otsustades ilmselgelt mitte juut. Tunnen, kuidas kõhus keerama hakkab. Kas selline ongi mu elu viie aasta pärast? Käin kuldse Adonisega ja elan korteris, mis võiks kuuluda mõnele kunstnikule? Issand, kas mu ema teab?

Vesi läheb keema ja ta kallab pasta potti. Potist tõuseb auru ja ta astub laupa pühkides tahapoole.

«Kas ma olen ikka veel advokaat?» prahvatan järsku.

Aaron vaatab minu poole ja naerab. «Muidugi,» vastab ta. «Veini soovid?»

Noogutan ja ohkan kergendunult. Mõni asi on kiiva kiskunud, aga mitte kõik. Ma saan hakkama. Pean lihtsalt Davidi üles leidma, aru saama, mis seal valesti läks, ja siis oleme tagasi õigel kursil. Olen ikka veel advokaat. Halleluuja.

Kui nuudlid on valmis, kurnab ta nad ära ja viskab tagasi potti koos pesto ning Parmesani juustuga. Järsku tunnen, et nälg tahab silmanägemist võtta. Suudan mõelda ainult toidust.

Aaron võtab köögikapist kaks veiniklaasi, liikudes oskuslikult köögis ringi. Minu köögis. Meie köögis.

Ta kallab mulle klaasi punast ja ulatab selle üle köögisaare mulle. Vein on tanniinirikas ja julge. Võib-olla Brunello. Mitte midagi sellist, mida mina tavaliselt ostaksin.

«Õhtusöök on valmis.»