«Kogu aknal on liikumatu nagu kivikuju. Aga ta jälgib mind. Päris kindlasti»

Foto: Shutterstock

Menuromaanide «Jahiseltskond» ja «Kutsutud külalised» autorilt Lucy Foley'lt on ilmunud uus põnevik «Korter Pariisis». Romaani tegevuspaik on vana maja, mille igal asukal on midagi varjata. Loe raamatust katkendit!

Kolm tundi hiljem

JESS

Issand küll, Ben. Võta telefon vastu. Ma külmetan siin väljas taguotsa kangeks. Eurostar, millega saabusin, väljus Londonist kahetunnise hilinemisega; pidanuksin kohale jõudma pool üksteist, kuid nüüd on kesköö juba möödas. Ja täna öösel on külm, Pariisis külmemgi kui Londonis. On alles oktoobri lõpp, kuid mu hingeõhk aurab ja varbad on saabastes tuimad. Jabur mõelda, et vaid paar nädalat tagasi oli kuumalaine. Mul on korralikku jopet tarvis. Kuid asju, mida mul on tarvis ja mida ma endale kunagi ei saa, on alati palju olnud.

Olen ilmselt Benile juba kümme korda helistanud: Eurostari saabudes, Gare Du Nordist siia kõndimiseks kulunud pooltunni jooksul. Ta ei vasta. Ja pole vastanud ka ühelegi mu sõnumile. Ole sa tühja eest tänatud, suur vend.

Ta ütles, et on kodus ja laseb mu sisse. «Lihtsalt helista kella. Ma olen üleval ja ootan sind ...»

Noh, siin ma igatahes olen. «Siin» on hämaralt valgustatud munakividega kaetud tupiktänav piirkonnas, mis tundub olevat lausa udupeen. Tänava otsa sulgeb seesama, teistest pisut eemal seisev kortermaja mu ees.

Lucy Foley, «Korter Pariisis». Foto: Raamat

Vaatan üle õla tühja tänava suunas. Näen umbes kümne meetri kaugusele pargitud auto juures liigahtamas varjusid. Astun sammukese kõrvale, et paremini näha. Seal on ... kissitan silmi ja püüan sotti saada. Võiksin vanduda, et keegi varjab end kössitades auto taga.

Võpatan, kui paar tänavat kaugemal sireenid huilgama pistavad. Kuulan, kuidas helid öösse sumbuvad. Need erinevad kodus kuulduist – «tii-daa, tii-daa», nagu laps teeks sireeni järele –, kuid mu süda hakkab ometi kloppima.

Heidan uuesti pilgu selja taha, varjude vahele pargitud auto suunas. Nüüd ei märka ma enam liikumist, isegi mitte kogu, mida arvasin enne nägevat. Ehk eksitas mind siiski lihtsalt valgus.

Pöördun maja suunas vaatama. Teisedki majad siinsel tänaval on ilusad, aga see annab kõigile silmad ette. Hoone seisab tänavast pisut eemal, suure väravaga müüri taga, mis paistab varjavat midagi aia- või sisehoovilaadset. Viis korrust, hiiglaslikud aknad, sepistatud metallpiiretega rõdud. Kogu maja esikülge katab luuderohurägastik, mis näeb välja nagu tume laiali valguv plekk. Pead kuklasse ajades näen päris üleval midagi katuseaialaadset: puude ja põõsaste sakilised kontuurid öötaeva taustal.

Kontrollin veel kord aadressi. Number kaksteist, Rue des Amants. Olen päris kindlasti õiges kohas. Mul on endiselt raske uskuda, et Ben elab selles uhkes kortermajas. Ta mainis, et üks semu, tuttav ülikooliaegadest, aitas tal elamist leida. Aga mõistagi on Ben alati osanud pehmelt maanduda. Niisiis on üksnes loogiline, et ta suutis kellegi niisuguse korteri saamiseks ära rääkida. Ja ära rääkima ta kellegi pidi. Ma tean, et ajakirjanikud teenivad ilmselt baaridaamidest rohkem, aga mitte nii palju.

Mu ees seisva metallvärava küljes on lõvipeakujuline messingkoputi, priske metallrõngas irevil hammaste vahel. Märkan, et värava ülemises servas turritavad üleronimist takistavad ogad. Ja kahel pool väravat on kõrge müür pealt kaetud betooni valatud klaasitükkidega. Hoone elegantset välimust arvestades mõjuvad sellised turvameetmed pisut veidralt.

Kergitan külma rasket koputit, lasen sel langeda. Kolksatus põrkab munakividelt tagasi, see kõlab vaikuses palju valjemini, kui ma oodata oskasin. Tegelikult on siin nii pime ja vaikne, et mul on raske uskuda, et tegemist on sama linnaga, millest ma Gare du Nordist tulles läbi vantsisin: tuledesära ja rahvamassid, restoranides ja baarides sagivad inimesed. Meenutan hiiglasliku valgustatud katedraali künka otsas – Sacré-Coeuri –, millest ma vaid kahekümne minuti eest möödusin; seda ümbritsesid end pildistavad turistid ja nende vahel sõeluvad kahtlase moega sulejopedes tüübid, alati valmis paari rahakotti näppama. Ja neoonsiltidega tänavaid, kust ma läbi kõndisin: vali muusika, öö läbi avatud toidukohad, baaridest välja pudenevad inimesed, sabad klubide uste taga. See siin oleks kui teine maailm. Vaatan taas tänavat selja taga, ühtki hingelist ei hakka silma. Ainsat heli tekitavad munakividel sahinal lendlevad kuivanud luuderohulehed. Kuulen kaugusest liiklusmüra, autosignaalide huikeid, aga needki kostavad summutatult, justkui ei julgeks nad sellesse elegantsesse, sordiini all olevasse maailma sisse trügida.

Ma ei pidanud kohvrit järele vedades jaamast siia tulles eriti aru. Keskendusin vaid sellele, et mind paljaks ei röövitaks ja mu kohvri katkine ratas kuskile kinni jäädes mind tasakaalu kaotama ei paneks. Aga nüüd jõuab mulle esimest korda kohale: ma olen siin, Pariisis. Teises linnas, teises riigis. Ma tegin selle ära. Jätsin vana elu selja taha.

Ühes aknas kõrgel üleval süttib tuli. Vaatan üles ja näen seal tumedat kogu, pea ja õlgade kontuuri. Ben? Aga kui see oleks tema, siis kindlasti ta lehvitaks mulle. Ma tean, et tänavalatern, mille all seisan, valgustab mind. Ent kogu aknal on liikumatu nagu kivikuju. Ma ei erista ta näojooni ega saa sellestki aru, kas tegemist on mehe või naisega. Aga ta jälgib mind. Päris kindlasti. Ilmselt näen oma vana katkise kohvriga, mis selle ümber veetud kummipaelast hoolimata kipub laiali lagunema, üsna armetu välja. Teadmine, et keegi seal üleval näeb mind, kuid mina teda mitte, tekitab imeliku tunde. Langetan pilgu.

Ahaa. Märkan väravast paremal väikest paneeli erinevate korterite kellanupukeste ja kaamerasilmaga. Suur lõvipeaga koputi on ilmselt mõeldud lihtsalt uhkuseasjana. Astun sammukese ettepoole ja vajutan kolmanda korruse, Beni korteri nuppu. Ootan, et ragisevast kõlarist kostaks ta hääl.

Keegi ei vasta.