Kui saabub kiri rikkalt ja eraklikult vanaemalt, keda keegi üle 20 aasta näinud ei ole

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Karen McManuse uuest noortepõnevikust «Nõod». Saladusi on kõigil Storydel. Mis tahes see ka oli, mis nende pere aastate eest lõhki kiskus, see ei näi veel kaugeltki läbi olevat.

Karen McManus, «Nõod». Foto: Raamat

Milly, Aubrey ja Jonah Story on nõod, kuid nad vaevu tunnevad üksteist ega ole kunagi kohtunud oma vanaemaga. Too rikas ja eraklik proua ütles oma lastest lahti juba enne Milly, Aubrey ja Jonah’ sündi. Nii et kui noored saavad kirja, milles nad kutsutakse suveks saarel olevasse kuurordisse tööle, on nad üllatunud … ja neis tärkab uudishimu.

Nende kõigi vanemad teevad ühe asja vägagi selgeks: minemata jätmine ei ole valik. See võib olla võimalus vanaema silmis taas heasse kirja saada. Aga kui nõod saarele saabuvad, on otsekohe ilmne, et vanaemal on nendega muud plaanid. Ja mida kauemaks Milly, Aubrey ja Jonah sinna jäävad, seda rohkem nad mõistavad, kui salapärane – ja sünge – on nende perekonna minevik.

***

«Mis?» Nüüd olen ma tõeliselt segaduses. «Sa said kirja … Mildredilt?»

Mul ei ole emapoolsele vanaemale hüüdnime. Ta ei ole minu jaoks vanaema ega Mammu ega Nänni ega mitte midagi, sest ma ei ole temaga kunagi kohtunud.

«Jah.» Kelner naaseb ema veiniga ja too võtab sellest pika tänuliku sõõmu. Mina istun vaikides, suutmata lõpuni mõista, mida ta mulle just nüüdsama rääkis. Minu emapoolne vanaema on kusagil taamal terendanud kogu mu lapsepõlve, aga pigem kui muinasjututegelane, mitte päris inimene: rikas lesknaine, kelle abikaasa Abraham Story vana-vana-ja-nii-edasi-isa tuli Mayfloweril Ameerikasse. Minu esivanemad on põnevamad kui ükskõik milline ajalooõpik: perekond teenis vaalapüügiga varanduse, kaotas sellest enamiku raudteeaktsiatega hangeldades ja lõpuks ostis ülejäänu eest kinnisvara ühel Massachusettsi ranniku lähedal asuval väikesel närusel saarel.

Gull Cove’i saar oli vähetuntud kunstnike ja hipide paradiis, enne kui Abraham Story tegi saarest selle, mis see on nüüd: koha, kus rikkad ja pooltuntud inimesed kulutavad pööraseid rahasummasid, teesklemaks, et nad pöörduvad tagasi looduse rüppe.

Minu ema ja tema kolm venda kasvasid üles hiigelsuures mereäärses majas, mille nimi on Catmint House, ratsutades ja käies peenetel pidudel, nagu nad oleksid Gull Cove’i saare printsess ja printsid. Meie korteris on kaminasimsil foto emast, kui ta on kaheksateist ja astub parajasti välja limusiinist, olles teel suvegalale, mida tema vanemad igal aastal oma kuurordis korraldasid. Tema juuksed on kuhjatud pealaele, tal on seljas valge ballikleit ja kaelas imekaunis pisarakujulise teemandiga kaelakee. Mildred kinkis selle kaelakee mu emale, kui too sai seitseteist, ja vanasti ma mõtlesin ikka, et ema annab selle edasi mulle, kui ma saan sama vanaks.

Seda ei juhtunud. Kuigi ema ise ei kanna seda kunagi.

Mu vanaisa suri, kui ema käis keskkooli lõpuklassis. Kaks aastat hiljem ütles Mildred kõikidest oma lastest lahti. Ta lõikas läbi kõik suhted, nii rahalises kui ka isiklikus mõttes, andmata ühtegi selgitust peale ühe lause kirjas, mille ta saatis kaks nädalat enne jõule oma advokaadi, Donald Camdeni nimelise mehe kaudu, kes oli ema ja tema vendi tundnud kogu nende elu:

Küll te ise teate, mis te tegite.

Ema on alati raiunud, et tal pole aimugi, mida Mildred sellega öelda tahtis. «Me olime neljakesi vist … isekaks muutunud,» ütles ta mulle ikka. «Olime siis kõik juba kolledžis, alustamas oma elu. Ema tundis end üksikuna, sest isa ei olnud enam, ja anus kogu aeg, et me tuleksime külla. Aga meie ei tahtnud minna.» Ta ütlebki oma vanemate kohta ema ja isa, nagu mõni Victoria-aegse romaani peategelanna. «Tol aastal ei käinud meist keegi tänupüha ajal kodus. Olime kõik teisi plaane teinud. Ta oli maruvihane, aga …» Ema näole tekkis siis alati mõtlik, eemalviibiv ilme. «See on nii väike asi. Kindlasti mitte andestamatu.»

Kui Abraham Story poleks emale ja tema vendadele koolifonde loonud, ei oleks nad ehk kolledžit lõpetanud. Aga olles seda teinud, pidid nad ise hakkama saama. Alguses püüdsid nad regulaarselt Mildrediga ühendust saada. Nad pommitasid Donald Camdenit, kelle ainuke vastus oli mõni harv e-kiri, milles ta kordas Mildredi otsust. Nad saatsid emale kutseid oma pulma ja andsid teada, kui neile sündisid lapsed. Nad käisid isegi kordamööda Gull Cove’i saarel, kus mu vanaema endiselt elab, kuid too ei kohtunud ega vestelnud nendega kunagi. Kunagi kujutasin ette, et ühel päeval astub vanaema meie korterisse, ise mattunud teemantidesse ja karusnahka, ning teatab, et ta tuli mulle, oma nimekaimule, järele. Seejärel viiks ta mind mänguasjapoodi, laseks mul osta kõike, mida tahan, ning siis annaks mulle kotitäie raha, et ma selle koju vanematele viiksin.

Olen üsna kindel, et mu emal oli sarnane fantaasia. Miks muidu koormata kahekümne esimese sajandi tütarlast sellise nimega nagu Mildred? Aga mu vanaema vältis Donald Camdeni abiga oma lapsi igal sammul. Lõpuks nad enam ei püüdnudki.

Ema vaatab mulle ootavalt otsa ja ma mõistan, et ta ootab vastust. «Sa said kirja Mildredilt?» küsin ma.

Ta noogutab, seejärel köhatab, enne kui vastab. «Nojah. Täpsemalt öeldes sina said.»

«Mina?» Mu sõnavara on paari viimase minutiga peaaegu olematuks kahanenud.

«Ümbrik oli adresseeritud mulle, aga kiri oli sulle.»

Mu pähe kerkib kümne aasta tagune vaatepilt: mina oma kaua kadunud olnud vanaemaga pehmeid mänguloomi korvi kuhjamas, ise riides nii, nagu hakkaksime ooperisse minema. Tiaaradega ja puha. Lükkan selle mõtte kõrvale ja otsin sõnu. «On ta … Kas ta … Miks?»

Ema pistab käe kotti ja tõmbab välja ümbriku, seejärel lükkab selle üle laua minu poole. «Äkki sa peaksid seda lihtsalt lugema.»

Avan ümbriku ja tõmban välja kokku murtud tugeva kreemika paberi, mis lõhnab kergelt sirelite järele. Selle ülemises servas on initsiaalid MMS – Mildred Margaret Story. Meie nimed on peaaegu täpselt ühesugused, ainult et minu nime lõpus on Takahashi. Lühikesed lõigud on kirjutatud arvutiga ning nende all on kokku surutud, ämblikku meenutav allkiri.

Armas Milly!

Me ei ole muidugimõista mitte kunagi kohtunud. Põhjused on keerulised, aga aastate möödudes muutuvad need vähem tähtsaks, kui need kunagi olid. Sa oled astumas täiskasvanuellu ja ma olen tabanud end soovilt sind tundma õppida.

Mulle kuulub koht nimega Gull Cove Resort, mis asub Gull Cove’i saarel. Tahan kutsuda sinu ja su onulapsed, Jonah’ ja Aubrey, suveks siia kuurordisse elama ja töötama. Teie vanemad töötasid teismelistena seal ning see keskkond oli nende jaoks nii stimuleeriv kui ka rikastav.

Olen kindel, et sina ja su nõod lõikaksite Gull Cove Resortis veedetud suvest samasugust kasu. Ja kuna mu tervis ei ole piisavalt hea, et pikemat aega külalisi võõrustada, annaks see mulle võimaluse teid tundma õppida.

Loodan, et võtad mu kutse vastu. Kuurordi suvetöötajate koordinaator Edward Franklin tegeleb vajalike reisi- ja logistikaküsimustega ning temaga saad ühendust võtta kirjale lisatud e-posti aadressi kaudu.

Siiralt

Mildred Story

 

Loen kirja kaks korda, siis murran paberi taas kokku ja asetan selle lauale. Ma ei tõsta silmi, kuid tunnen endal ema pilku; ta ootab, et ma midagi ütleksin. Nüüd pean kohe väga pissile minema, aga mul tuleb kurgupitsitust veel vett juues leevendada, enne kui saan endast sõnu välja prahvatada. «Kas see jamps on tõsiseltvõetav?»

Mida tahes ema mind ütlevat arvas, seda igatahes mitte. «Kuidas palun?»

«Kas ma saan õigesti aru,» lausun ma, põsed hõõgumas, kui kirja tagasi ümbrikusse topin. «Naine, kellega ma pole kunagi kohtunud – kes lõikas su tagasi vaatamata oma elust, kes ei ole viimase kahekümne nelja aasta jooksul käinud su pulmas ega minu ristimisel ega ühelgi teisel selle perekonnaga seotud sündmusel, kes ei ole helistanud, e-kirju saatnud ega muidu kirjutanud enne kui, oi, nüüdsama, viis minutit tagasi –, seesama naine tahab, et ma tuleksin tema hotelli tööle?»

«Minu meelest ei vaata sa asjale õige nurga alt, Milly.»

Mu hääl muutub peaaegu kriiskavaks. «Kuidas ma siis pean sellele vaatama?»

«Kuss,» sisistab ema, pilk ruumis ringi hüppamas. Kui on midagi, mida ta vihkab, siis see on stseeni korraldamine. «Mõte sellest kui võimalusest.»

«Mis võimalusest?» küsin ma. Ta kõhkleb, keerutades oma sõrmust – mis pole ligilähedanegi tollele rabavalt ilusale viiekaraadise smaragdiga ehtele, mida olen vanadel fotodel vanaema sõrmes näinud –, ning saan äkitselt aru. «Oota – ära vasta. See on vale küsimus. Õige on vist öelda «võimalusest kellegile».»

«Kellelegi,» sõnab ema. Ta ei suuda end tõesti tagasi hoida.

«Sa arvad, et see annab sulle võimaluse tema silmis taas heasse kirja saada, eks ole? Et taaspärandatud saada.»

«See ei ole päris sõna.»

«Issand, mamps, äkki aitab juba? Minu grammatika ei ole praegu üldse küsimus!»

«Anna andeks,» sõnab ema ja see üllatab mind nii väga, et ma ei hakkagi vahutama, nagu plaanisin. Tema silmad säravad endiselt, aga nüüd on need ka vesised. «Lihtsalt … see on mu ema, Milly. Ma olen aastaid oodanud, et temalt midagi kuulda. Ma ei tea, miks nüüd või miks sina või miks see, aga ta võttis lõpuks ometi ühendust. Kui me pakkumist vastu ei võta, siis me ei pruugi teist võimalust saada.»