Tead seda kimbatust, kui oled oma päeva üle planeerinud ning tunned õhtul stressi ja frustratsiooni, et jõudsid nii vähe tehtud? Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju kirjutab oma raamatus «Elu uus tase», kuidas ennast tühjaks rabelemata paremini tunda ja õhtuks õnnehormoone tekitada.
Kuidas planeerida oma päeva nii, et õhtul oleks hea ja rahulik olla?
Jäta emotsioonid kõrvale ja hakka tegutsema
Kõigepealt tee, pärast pabista.
Isegi vanad eestlased teadsid, et julge pealehakkamine on pool võitu. Kellegagi ühenduse võtmine on ebamugav, aga suhtlemine on tegelikult alati tore. Andmete sorteerimisega pihta hakkamine tundub tüütu, aga tegelikult on seda tehes võimalik leida hasart. Kirjutamine tundub suur pingutus, aga seda tegema hakates ununeb see tunne.
Võta natuke aega mõtisklemiseks, mida sa tahad valmis saada. Kui sul tuleb üles ebakindlust, hirmu või kahtlusi, tee endale pai või ütle või mõtle midagi head, mõistvat ja armastavat, et sellest kohast leebusega edasi saada.
Jaota oma projekt, idee või ülesanne paberil märksõnadeks ja tillukesteks sammudeks ja pane need sammud kronoloogiliselt kirja.
Otsusta realistlikult, millal sa esimese sammuga alustad.
Kui see on täna, säti ülesande täitmiseks kõik valmis. Näiteks ava fail, rulli matt lahti või tõsta suvikõrvits ja nuga lõikelauale. Võid vahepeal teha midagi muud, aga kui hoog läks sisse (mis tavaliselt juhtub, nagu mu lapsel uiske proovides), jätka kohe samast kohast. Mina panen enne jalutama minekut klipi salvestamise tehnika valmis. Lapsele ütlen ka, et ta paneks enne õue minekut töövihiku ja pliiatsi valmis ning paneks ühe tähe juba kirja, et tagasi tulles kirjutada kogu rida. Mõnikord saab rida tähti nagu iseenesest enne õue minekut valmis.
Alusta sel ajal või pärast mingit konkreetset tegevust, mis sa endaga kokku leppisid. Ja siis tee ära. Katkestusteta.
Tee hommikul esimese asjana valmis oma päeva kõige tähtsam ülesanne või tähtsast ülesandest jõukohane kild
Olulise ärategemine annab juba päeva alguses tohutu rahulolu, rõõmu ja enesekindluse.
Vii reaktiivsed ja proaktiivsed tegevused tasakaalu.
«Kümmekond aastat tagasi lugesin, et juhtidel on alati umbes 40 tundi tegemata tööd ees ootamas. Aiman, et see number võib nüüdseks olla kasvanudki. Ja mitte ainult juhtidel, vaid kõigil, lasteni välja. Küsimus on, millised on need tegemata tööd ja mis järjekorras sa need ette võtad. Sest mõnedeni neist asjadest ei jõuta mitte kunagi,» tõdeb Merit.
Tõelist rahuldust ja rahu pakuks see, kui saad oma tegemised reageerivast režiimist proaktiivsesse režiimi ehk siis teed vähem kiireloomulisi asju ja rohkem neid, millest pikas perspektiivis kasu – nii emotsionaalset kui muud.
Kui tegevused jagunevad kahel teljel: oluline.....ebaoluline ja pakiline..... mitte-pakiline, siis jagunevad kõik tegemised, mida teed ja mis ees ootavad, nelja gruppi:
olulised ja pakilised – need delegeeri;
ebaolulised, aga pakilised – need tõhusta ja automatiseeri;
ebaolulised ja mitte-pakilised – loobu nendest;
olulised ja mitte-pakilised – leia nendele rohkem aega.
Planeeri oma kalendrit nii, et sul tekiks õhtul õnnehormoone
«Ühel kevadel mitu aastat tagasi tabasin ära, et kui planeerisin oma järgmist päeva jõukohasemalt, lükates kõik mitte nii pakilised asjad juba kohe ülehomsesse päeva, tundub see kehas hoopis parem. Ja kui mul olid kõik selle päeva olulised asjad tehtud, läksin ma homse ja ülehomse peale piiluma, mida ma veel ette ära teha saaksin. See oli veel eriti hea tunne,» toob Merit näite.
Selliselt oma kalendrit planeerides tekib õnnehormoone. Ehkki tehtud ja tegemata tööülesannete hulk jääb ju ikka samaks, trikitab see aju ära, kui saan õhtul õhata, et tegin ära kõik tänased asjad ja veel osa homsetestki!
Praegu planeerib Merit päeva nii, et igas päevas oleks ka arvutivaba tegemist – näiteks jalutamist või massaažiklient. Ka see pakub teistmoodi rahu(ldust), sest kahjuks võib arvutis vabalt veeta terve päeva, ilma et kõik tehtud saaks. Aga elu pole ju ainult ekraani ees!
Jalutuskäik paneb aju tööle
Ühel konverentsil nägi Merit fotol aju aktiivsuse skaneeringuid, mis olid tehtud pärast istumist ja pärast jalutamist. Pikka aega istununa pole mõtet peaga tööd teha – väga vähe ajupiirkondi on aktiivsed. Samas kui pärast jalutamist oli aju väga aktiivne ja valmis oma «musklit» näitama.
Räägitakse 20-minutilisest kõnnist, mille hea mõju produktiivsusele, loovusele ja nutikusele kestab veel lausa paar tundi. Kui aga kõndida kolm korda nädalas kõigest 30 minutitki (tempokalt!), pole karta ka kurvameelsust!