Lugu naisest, kes oli sundabielust pääsemiseks valmis endalt elu võtma

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Anne Vetiku värskest teosest «Minu Goa. Päike, penid ja piña colada».

Istume Aakashiga Labori ülemisel korrusel ja joome Bombay Sapphire’i. Tema ja Kabiri lennuk läheb viie tunni pärast. Kabir flirdib kusagil, mina, Indrek ja Aakash räägime elust ja tõotame üksteisele igavest sõprust. Tallinna ööelu läheb Mumbai ultrahipsteritele hästi peale. Nad jagasid kohe ära, et korter tuleb võtta Kalamajja ehk Kalamadžasse, peol tasub käia Naganagas ja Kauplus Aasias, Telliskivis saab okeilt süüa ning kui tahad Coca-Cola Plazasse, tuleb minna trammile, mis viib Hobudžamasse.

Anne Vetik, «Minu Goa. Lubaduste maa». Foto: Raamat

Kabir on klassikaliselt ilus poiss, kuid riides käib igavalt. Aakash on aga paras trendihoor ning miksib riietuses osavalt India ja lääne elemente. Tal on mõlemas kõrvas edevad tribal-kõrvarõngad ning brändidest eelistab ta Rick Owensit ja sõltumatuid India tegijaid. Aakashi käsivarrel on uhke tattoo tiigrist, üks mitmest, mis ta on endale teha lasknud. Tiigri-tattoo all peituvad tõsised armid, õigemini on need tätoveeringusse integreeritud: tiiger justkui tiriks Aakashi veene lahti. Küsin, mis ta käega juhtus. Aakash tõmbub vaikseks, võtab suure sõõmu Bombayd ja ütleb siis:

«See on mu ema pärast.»

Tunnen, et astume väga isiklikku tsooni.

«Kas temaga juhtus midagi?» proovin delikaatseks jääda. Mu peas jookseb juba stsenaarium ema ja poja lähedasest suhtest, ema kadumisest ning sellele järgnenud enesevigastamisest.

«Jah. Aga see ei ole niisama eneselõikumine, ma ei teeks kunagi enesetappu. See on austusavaldus mu ema iseloomule. Tahtsin tunda, mida tema tundis,» selgitab Aakash.

Aakashi jutt saab hoo sisse, Bombay pudel käib ringi, mina ja Indrek kuulame.

«Mu ema ja isa said tuttavaks ülikoolis ja armusid. See oli tõeliselt suur armastus esimesest silmapilgust. Nad ei ole kumbki eriti rikkast perest, kuid mõlema suguvõsad olid siiski üsna jõukad ja kogukonnas väga respekteeritud ning järgisid traditsioone. See tähendas, et mingit armastusabielu tulemas ei olnud. Mõlema jaoks olid juba kaaslased leitud, tulevik oli paigas ja ema pulmade planeerimine käis täie hooga. Isa oli hullumas, sest neil keelati üksteist näha. Ema istus oma toas ja tegi näljastreiki, midagi muud ei jäänud üle. Tema vanemaid see aga ei kõigutanud, lubadust peigmehe perekonnale ei tohtinud murda, see oleks olnud tohutu häbi tervele perele. Pidu oli planeeritud, pulmasari tellitud.»

Laboris on öö täies hoos, inimesed lällavad, mängivad lauajalkat ja tellivad šotte. Meie aga oleme 1985. aasta Delhi äärelinnas, hommikupäike on tõusmas ning uhke perekonnamaja vastavalt kommetele pulmadeks ehitud. Puudu on ainult pruut.

«Pulmapäeva hommikul läksid vanaema ja tädid mu ema juurde,» jutustab Aakash edasi. «Uks oli aga kinni ja keegi ei vastanud. Vanaema lasi teenritel ukse maha võtta. Toas ei olnud kedagi. Kõik hakkasid paanitsema – kus on pruut, kas ta tõesti põgenes? Otsiti läbi maja ja aed – üle aia ta ometigi põgeneda ei saanud, sest seda ümbritses müür ja sellel okastraat. Äkitselt taipas keegi teenritest vaadata mu ema voodi alla. Ja seal ta oligi, teadvuseta, kääridega mõlema käe veenid ära retsitud. Vallandus korralik paanika, kiirabi, haigla. Ema lapiti kokku, armid aga jäid, sest käärid olid nürid. Ja mu vanavanemad leebusid. Ema ja isa said loa abielluda, eelmised diilid jäeti katki.»

«Niisiis on need armid tehtud ema järgi ja armastus võitis?» küsin aupaklikult.

«Jah, võitis küll,» vastab Aakash. «Ainult et, saad aru, praeguseks ei salli mu ema ja isa üksteist absoluutselt. Nad pole mitu aastat teineteisega rääkinud ja elavad eraldi. Nii palju siis saatuslikust kirest. Lahutada nad ka ei taha, sest see oleks pärast kogu seda draamat piinlik.»

Aakash ulatab mulle uuesti pudeli. Võtame suurte tunnete terviseks, sest ilma nendeta ei oleks ei häid lugusid ega ka filme.