N, 9.02.2023

Even Tudeberg meenutab, kuidas miilits teda suguhaiguste kontrolli saatis ja KGB mehed teda poole ööni üle kuulasid

Raamatuportaal
Even Tudeberg meenutab, kuidas miilits teda suguhaiguste kontrolli saatis ja KGB mehed teda poole ööni üle kuulasid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Even Tudeberg.
Even Tudeberg. Foto: Erakogu/Foto raamatust

Värskelt ilmunud raamatus «Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles» laskesuusatamisest räägib peatükis «Uskumatud lood» meie tuntuim ja edukaim laskesuusataja kaheksakümnendatel Even Tudeberg värvikatest seikadest NSVLi koondise päevilt.

Sekeldused KGBga

Näiteks 1983. aasta suvel läksin Hiiumaale Pääsukese juurde. Mootorrattaga miilits sõitis hoovi ja kuulutas kõval häälel, et mind on vaja Tallinna suguhaiguste kontrolli viia, mul olevat tripper, mille ma olevat saanud talvel Murmanskist. Nii pidingi Tallinna ja tagasi sõitma, paratamatult ka kodus selgitama, kuigi mingit tripperit loomulikult ei olnud. Aga nii meid hävitati, pisiasjadega.

Või näiteks 1983. ja 1984. aastavahetusel tuli musta Volgaga kell 23.30 minu ukse taha kaks KGB meest, hallid püksid, tumedad pintsakud. Ja viisid mu ülekuulamisele, mis kestis kella üheni.

Kui koju jõudsin, oli palavik tõusnud. Juuksurina töötanud ema, kellele klient oli toonud Napoleoni konjakit, andis mulle pitsi, et elu sisse tuleks. Doktor Ants Kiviselg turgutas järgmisel päeval rohtudega, aga rünnaku tagajärjel jäin haigeks. Lisaks sain väljasõidukeelu.

Helistasin 1. jaanuaril tänavalt telefoniputkast Moskvasse kindral Sergejevile, et mul oli karmide süüdistustega ülekuulamine ja nüüd liikumiskeeld. Kindral lubas asja korda ajada ja juhtuski nii, et Nõukogude Liidu esimene mees Juri Andropov isiklikult taastas mu loa. Arvan, et olen ainuke eestlane, kelle probleemiga suurriigi juht tegeles. Dünamo (Tudebergi klubi – toim.) oli KGB süsteemi osa ja medaleid oli vaja.

«Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles».
«Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles». Foto: Raamat

Elu koondisega Siberis

Laagrid Siberis Veršina Tjois kestsid 40 päeva. Mäletan aastat, kui Nõukogude Liidu juht Leonid Brežnev suri. Elasime kõik koos profülaktooriumis, jagasime Ivars Silupsiga kuueruudust tuba, dušš oli keldris. Niigi mõtled kurnatuna umbes 32. päeval, kuidas oma toakaaslane ära tappa, et rahu saada. Ja siis suri veel Brežnev. Algas leinaaeg. Et mitte hulluks minna, tegime ühel õhtul suusakuningannade Galina Kulakova ja Raissa Smetaninaga salajase toapeo. Kulakova pani öökapil küünla põlema, jõime teeklaasikese viina. Peale võtta ei olnud midagi. Mõlemad on ülitoredad naised, Smetanina on üldse üks maailma ilusamaid naisi, kes liikus lumel nagu haldjas.

/.../

Õhtuti pidime jalutamas käima kambakesi, meil olid värvilised riided ja sageli tahtsid kohalikud kakelda kaklemise pärast. Üks kord näeme, et 20 meest koguneb meie ümber. Võtsime ringkaitsesse, kaasas olnud püssivardad tasakaalustasid meie vähemuse. Pärast väikest vehklemist saime siiski jutule ja mis välja tuli: koondis tuli linna, seega anti liha meile ja võeti kohalikust lasteaiast ära. Ja nende laste isad tulid meile kätte maksma. Läksime hotelli tagasi ja ütlesime, et nüüd on nii: lastele tuleb kohe nende liha tagasi anda. Pärast seda juhtus nõnda, et sealses peenmehaanikatehases töötanud Jaapani inseneride toit läks kolm nädalat kaduma, meie aga tutvusime Jaapani roogadega.

Esimene eestikeelne originaalsisuga raamat laskesuusatamisest «Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles» on kõvakaaneline ja 336-leheküljeline teos, milles on üle 150 pilti eri ajastust ja kogudest.

Märksõnad
Tagasi üles