P, 27.11.2022

KÄSIRAAMAT NAISTELE ⟩ Mis seisab naiste ja võimu vahel?

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Mis seisab naiste ja võimu vahel?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Rahva raamatu kirjastuses on ilmunud Stacey Vanek Smithi käsiraamat  «Machiavelli naistele. Kuidas teada oma väärtust ja tööturul läbi lüüa».

Stacey Vanek Smith, «Machiavelli naistele».
Stacey Vanek Smith, «Machiavelli naistele». Foto: Raamat

Naiste haridustase ja õpitulemused on meeste omadest paremad, neid on tööturul rohkem kui kunagi varem ja nad rajavad endale aina enam teed uutesse valdkondadesse. Naised on hakanud lööma laineid poliitikaski. Edusammud on märkimisväärsed, ent soostereotüübid on visad kaduma ja laias laastus naised siiski ei tõuse võimu kõrgematele tasanditele, ei ole innovatsiooni esirinnas ega saa teha otsuseid, mis mõjutavad turgusid ja seadusi.

Miks klaaslagi #MeToo ajastul ikka veel püsib? Ja kuidas see lõplikult purustada? Ajakirjanik ja majandusteemalise taskuhäälingu «The Indicator» saatejuht Stacy Vanek Smith soovitab lähtuda Niccolò Machiavelli nõuannetest. Machiavelli õpetas ju «Valitsejas», kuidas viia kavalalt ellu muutusi, mis võivad tekitada vana süsteemiga harjunud inimestes hirmu ja vastasseisu.

Smith kohandab renessansiajastu poliitilised teooriad vaimukalt ja tabavalt 21. sajandi karjäärimaastikule ning näitab, milliste vahenditega saavad naised saavutada õiglast kohtlemist ja edu tööelus. Teos toetub ka värsketele uuringutele ning jagab eri kutsealade naiste edulugusid ja salanippe. «Machiavelli naistele» on võimas, humoorikas ja inspireeriv käsiraamat kõigile töötavatele naistele.

Loe raamatust katkendit!

***

Machivelli kirjutas «Valitseja» töötavatele naistele. Kindlasti oleks ta ise seda kuuldes üsna üllatunud – ei olnud ta ju õigupoolest soolise võrdõiguslikkuse eestkõneleja, kuid ta kirjutab «Valitseja» alguses, et valitsejaid on kaht liiki: need, kes pärivad oma valduse (loomulikud valitsejad), ja need, kes saavad selle vallutamise teel. Riigi päriliku valitseja puhul ütleb Machiavelli, et tolle jaoks on kõik üldjuhul üsna kerge: inimesed on temaga harjunud, «alamad peavad temast loomuldasa lugu» ja oma positsioonist ilmajäämiseks peab ta asja tõeliselt untsu keerama. Ülikooliharidusega valged mehed võiksid teie kujutlusis olla töömaailma loomulikud valitsejad ja Machiavelli ei kirjutanud «Valitsejat» neile.

Vallutava valitseja olukord on seevastu väga keeruline ja «kätkeb endas raskusi». Ta on just omandanud uue maavalduse, olukord muutub pidevalt ja kõik suhtuvad temasse skeptiliselt – justkui öeldes: «Kes see tüüp on, kelle korraldusi me peame ühtakki kuulama ja kellele maksu maksma?»

Just vallutavale valitsejale kirjutas Machiavelli oma kuulsaima teose. Töötavate naistena oleme meie vallutavad valitsejad. Naised on jõudnud Ameerika tööellu! Me omandame kõrghariduse ning oleme esindatud kõigis tööstusharudes ja tõuseme karjääriredelil üha kõrgematele positsioonidele. See on hea uudis ning tõeline ja oluline võit, kuid töökoht on meie jaoks ikkagi uus mängumaa. Muutused on uskumatult rasked. Patriarhaat ei taandu vaikselt ja kui andmetest annab midagi välja lugeda, siis seda, et me peame taktikat muutma.

Meie õnneks on «Valitseja» suurepärane taktikaline juhend, mis õpetab, kuidas äsja vallutatud maal võimu haarata ja hoida. See raamat ei räägi sõjast (ehkki Machiavelli suhtub sõtta üldjuhul väga entusiastlikult), vaid sellest, mida teha parast sõja võitmist (après-war, kui soovite). Te omandasite kõrghariduse! Saite töökoha! Ametissemääramise, mida te kunagi saada ei lootnudki! See on teie oma! Aga mis edasi? Kuidas saavutatud edu hoida? Kuidas seda kasvatada?

Mis seisab meie ja võimu vahel?

Mis eristab pärilikku valitsejat vastsest valitsejast? Vähesel määral eristab neid ajalooline pretsedent ja kena perekonnavapp, kuid enamasti on selle taga lugu. 

Tegelikult ei ole peamine takistus naise teel võimu juurde mitte seksistlik ülemus ega mõni rõhuv organisatsioon ega ka peljatud patriarhaat. Peamine takistus on meie enda väärtuse lugu.

Lugu on aga väga lihtne: naised on meestest vahem väärtuslikud. Dr Cecilia L. Ridgeway on Stanfordi ülikooli sotsioloog ja ta on kirjutanud raamatu «Status: Why is it Everywhere? Why Does it Matter?» («Staatus: miks see on kõikjal? Miks see on oluline?»). Ta väidab, et naisi peetakse suures plaanis madala staatusega ühiskonnarühmaks ja mehed (eeskätt ülikooliharidusega valged mehed) on kõrge staatusega ühiskonnarühm. Kõrge staatusega inimesed on need, kes tavaliselt nii-öelda tegevuskava paika panevad – nad räägivad palju, võtavad vastu otsuseid ja neil on kindlad seisukohad. Madala staatusega inimesed järgivad seda tegevuskava: nad kuulavad palju, täidavad korraldusi ja kindlustavad, et kõrge staatusega inimestel oleks vajalik toetus ja vajalikud vahendid – sisuliselt on nad Igorid ja Renfieldid kõrge staatusega dr Frankensteinide ja krahv Draculate jaoks.

Juhid on määratluse järgi kõrge staatusega. Niisiis – kui naised on juhtpositsioonil, ei ole see inimestele sageli meelt mööda. Kujutage ette, et näete 12-aastast noomimas oma vanemaid või praktikanti kirjeldamas oma ettekujutust ettevõtte tulevikust ettevõtte tegevjuhile – tegu on madala staatusega inimestega, kes käituvad nagu kõrge staatusega inimesed, ja see võib inimestes esile kutsuda tugevaid tundeid, näiteks šokeerida, ajada raevu ning äratada vaenulikkust ja nördimust. Need emotsioonid valdavad paljusid inimesi naisi juhtpositsioonil nähes, isegi kui nad ei taha niimoodi tunda.

Kuid see on hea uudis! Me ei võitle millegi reaalsega. Küsimus ei ole mõistuse või võime puudumises ega oskuste või tööeetika puudumises (uurimused on näidanud, et peaaegu kõik on selles ühte meelt). Tegelikult on naistel juba praegu olemas kõik, mida nad vajavad, et olla edukad ja tõusta tööl kõrgematele kohtadele, ning töökohad vaid võidavad sellest. Nüüd on ainult vaja see ellu viia. Ja selleks peame jutustama uue loo.

Naiste kasuks kõnelevad paljud asjad. Esiteks muutuvad lood kogu aeg. (Kuuskümmend aastat tagasi arvati, et suitsetamine on hea, marihuaana halb ja et naistele ei meeldi seks.) Lisaks on töökohtades arvukalt inimesi, kellel on parimad kavatsused ja kes on muutusteks valmis ning soovivad võrdseid õigusi ja mitmekesisust toetavaid töökohti. Kuid lood võivad olla ka heidutavad, sest meie identiteet on neist labi imbunud. Me kasutame lugusid maailma mõtestamiseks ja neist lahtilaskmise järel võib maailm näida hirmutav ja kaootiline. Võideldes oma lugude eest, võitlevad inimesed mõnes mõttes oma elu eest. Nagu kirjanik David Foster Wallace on öelnud: meie lood on vesi, milles me ujume.

Märksõnad
Tagasi üles