Anne Vetik: Euroopas on inimeste ja loomade suhe muutunud palju steriilsemaks ja läbi selle tühjemaks

Rajasthan, India. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Anne Vetiku värskest teosest «Minu Goa. Päike, penid ja piña colada».

Istume rannas, vaatame päikeseloojangutralli ja Jessie räägib mulle hobustest. Ta ei tee seda esimest korda. Tal on loomadega rohkem kogemusi kui minul, sest ta on töötanud oma kodulinnas loomaarsti abilisena. Hobuseid armastab ta üle kõige, isegi rohkem kui koeri. Homme on eriline päev, mil lähme kohaliku hobuste varjupaiga rahvaga tutvuma. Varjupaika peab Moskvast pärit Alisa, peale nime ei tea ma temast ega tema Goa projektist midagi. Tean vaid, et tal on kuus hobust ja et ta on Arambolis elanud mõned aastad.

Nagu selgub, asub hobuste varjupaik meie omast enam-vähem üle tee. Väike jalutuskäik jõe teisele kaldale ja üle Siolimi viiva maantee. Sukeldume džunglisse, mida Jessie veidi pelgab. Paremat kätt on paar mahajäetud ilmega bangalot, hoovis roostetab jalgratas. Mulle paistab see ilus, Jessiele veidi hirmuäratav – korralagedus talle ei meeldi. Kitsas rada viib meid järjest sügavamale, kuni jõuame paljandikule. Selle ühes servas on väike putka, teises lihtne tall, keskel aga hobuste maneež, mõistagi bambusest. Ja hobused. Ülimalt veider on näha keset troopikat looma, kellega oled kohtunud peamiselt Eestis.

Putkast ronib välja unine või pilves hipi, kes tutvustab end Sašana. Eemalt kostab peatuva auto mürin ja mõne hetke pärast on kohal ka Alisa. Erinevalt meie Michaelist, kes esmakohtumisel ei saanud sõnagi suust, ei ole Alisa suu peale kukkunud. Ta räägib korraga hobusevalvuri, meie, hobuste ja oma kaheaastase tütrega.

Anne Vetik, «Minu Goa. Lubaduste maa». Foto: Raamat

«Väga hea, et appi tulete! Me päästsime just kolm poni ära, nad tuuakse homme kohale. Siis viime kogu karja üles vanasse mangopuuaeda rohtu sööma. Ühel ponil olevat liigliha kabja alla kasvanud, vaatame, mis sellega annab teha,» räägib ta meile entusiastlikult.

Paistab, et toimetamist on siin oluliselt rohkem kui meie Templis. Aga eks koerapidamine ongi lihtsam ettevõtmine kui hobuste varjupaiga rajamine kohta, kus pole isegi kabjalistele spetsialiseerunud loomaarsti.

«Ma teen siin kõik põhimõtteliselt ise. Pole nii, et helistad ja tuleb spetsialist. Mina olengi spetsialist – ise ravin, ise liigutan,» naerab Alisa. Jõuame maneeži juurde ja ma aitan Alisal tõsta hobuste ette ämbreid arbuusikoortega.

«Sõbrad restoranidest aitavad meid puuviljadega. Tegelikult oleks vaja heina, aga seda ei ole siin üldse saada, eelmine kord tellisin kurat teab kust. Jube kallis, aga selleta algavad neil tervisejamad. Eks saab hakkama, alati oleme saanud!»

Alisa pisike tütar topib suurele laigulisele täkule porgandit. Täkk võtab selle pehmelt vastu ja matsutab, liigutades elegantselt ninasõõrmeid.

Kui järgmisel päeval tagasi tuleme, seisab platsi ääres väike kaubik ja kaubikus kolm kõhna, ehmunud ja õnnetut poni. Alisal on lisaks eilsele tallihipile paar kohalikku abiks ning ponid vedas kohale pikemat kasvu kena Goa kutt.

«Nad olid rändtsirkuses ja tsirkus jättis nad lihtsalt maha. Mitu nädalat ukerdasid mööda Mapsat ringi, vaesed elukad,» räägib Alisa ponide loo lahti.

Anne Vetik Foto: Erakogu

Käib auto ümber askeldamine, ponid ei julge välja tulla ja kurnatud loomadele oleks sealt alla hüppamine ka ohtlik. Leitakse paar suuremat lauda ja mööda neid laudu saavad ponid alla.

«Nad peaksid olema okeid, ainult üks kipub hammustama!» ütleb kena kutt rõõmsalt, pakib oma auto kokku, lubab Alisale, et tuleb ükspäev hobuseid vaatama, ja kaob.

«Okei, tšikid, pargime selle väiksema siia, see on see, kellel tagumine jalg haige,» juhatab Alisa vägesid. «Ja sina, Anne, mäletad, kus mangoaed on? Näe, võta nööridest kinni ja vii need kaks maneežist juba sinna.»

Mis seal ikka, kui saan hakkama kuuekümnese koerabandega, saan hakkama ka kahe hobusega. Mõned korrad olen elus ratsutanud küll, kuid mitte džunglis. Lähenen loomadele ettevaatlikult, samal ajal mõeldes, kui jabur see olukord on. Olen kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel ja teen asju, mida ei osanud arvatagi, et kunagi tegema pean. Euroopas on inimeste ja loomade suhe muutunud niivõrd palju steriilsemaks ja läbi selle tühjemaks.