«Naised saavad tööl väga hästi hakkama eeldusel, et nad on kontoripoliitikas kaks korda osavamad kui mehed»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Stacey Vanek Smithi käsiraamatust «Machiavelli naistele. Kuidas teada oma väärtust ja tööturul läbi lüüa».

Machiavelli peamisi sõnumeid «Valitsejas» on ühtaegu üks lihtsamaid, aga ka raskemaid: olgu teil olukorrast selge pilt. Vaadake reaalsusele näkku. Ärge pigistage tõsiasjade suhtes silmi kinni.

Machiavelli leidis, et võimetus (või soovimatus) näha asju nii, nagu need on, on üks suuremaid karisid, millega valitsejad silmitsi seisavad. Ta kirjeldab arvukalt olukordi, kus juhid ja kindralid keeldusid tegelikku olukorda nägemast ja kaotasid seetõttu lahinguid või kuningriike. Tema järeldus: omada tegelikkusest täielikku pilti on ülioluline isegi targima, kõige paremini ette valmistunud valitseja jaoks, sest «on ju aeg märksa võimsam kui meie mõistus».

On inimlik tahta vältida halbu asju ja mitte näha midagi koledat. See on põhjus, miks lapsed lebavad hirmust halvatuna voodis teki all, olles veendunud, et nende voodi all on koletis, ilma et nad tegelikult iial järele vaataksid. Diskrimineerimisega silmitsi seismine võib olla midagi samalaadset: olete juba aastaid pidanud leppima ebaõiglusega, sest teil on raskem tööd leida, raskem edutamiseni jõuda, teie palk on madalam, te tööd vaadatakse kriitilisemal pilgul; lisage sinna juurde veel ahistamine, austuse puudumine kõigis selle uhketes ja toredates vormides, rääkimata pidevatest katsumustest töökohal, s.t lõputud koosolekud, sapised kolleegid, halvad ülemused, koondamised, hullumeelne poliitika, eelarvekärped, teie jogurti pihtapanemine ühisest külmkapist. Ja nüüd tuleks veel keskenduda sellisele suurele süsteemsele probleemile nagu diskrimineerimine? Et ikka seda tõesti näha selle tülgastavas ilus?

Jah.

Stacey Vanek Smith, «Machiavelli naistele». Foto: Raamat

Selle koletisega võitlemiseks tuleb teda tundma õppida. See ei ole lihtne. Enamik inimesi annab endast kõik, et talle mitte otsa vaadata, ja sel põhjusel eitataksegi tööl soolise diskrimineerimise olemasolu. Mina? Seksist? Kindlasti mitte! Ma ju hääletasin Hillary poolt! Tegelikult on meil kõigil kokkupuuteid soolise diskrimineerimisega. Seda on üsna võimatu vältida, arvestades keskkonda, milles me oleme üles kasvanud. Enamik inimesi ei diskrimineeri tahtlikult. Nad ütlevad teile (ja usuvadki seda ihust ja hingest), et diskrimineerimine on vale. Et nad ei diskrimineeri kunagi ega ole kunagi diskrimineerinud. Tegelikult on olukord üsna kindlasti vastupidine ja on ka edaspidi.

Selline eitamine on salakaval. Asutustes, mis väidavad end toimivat meritokraatia põhimõtete järgi, tuleb ette suuremaid soolise diskrimineerimise probleeme kui neis, kus sedalaadi probleemide olemasolu teadvustatakse. Niisamuti on inimestega: need, kes peavad end eriti teadlikuks, rassiliselt tolerantseks, võrdseid võimalusi hindavaks, kalduvad oma käitumises rohkem diskrimineerima kui need, kes oma kallutatust teadvustavad.

Kuid niisugune probleemi salgamine ei ole valdav mitte ainult ettevõtete või juhtide seas. Üsna jalustrabav on, et sageli kuulete sedalaadi eitamist edukate naiste enda huulilt. Carly Fiorina kasutas 1999. aastal ettevõtte Hewlett-Packardi tegevjuhiks saades võimalust ja teatas, et tema ametissenimetamine tõendab, et sooline diskrimineerimine ei ole USAs enam probleemiks.

«Ma loodan, et oleme jõudnud punkti, kus kõik mõistavad, et mingit klaaslage ei ole olemas,» ütles ta pressikonverentsil. Kuus aastat hiljem sunniti ta ettevõttest lahkuma ja ta süüdistas ettevõtet peamiselt soolises diskrimineerimises.

Ja nüüd jõuamegi viimasesse kohta, kus te eitamist kogete: ka te ise eitate seda probleemi. Diskrimineerimist on keeruline märgata. Eelkõige võib olla väga raske kindlaks teha, kas olete olnud soolise diskrimineerimise ohver või ei olnud olukord teie jaoks lihtsalt soodne. Võib-olla oli Joe selle ametikoha jaoks tõepoolest paremini kvalifitseeritud. Võib-olla Jerry peaks tõepoolest pisut kõrgemat tasu saama. Asja muudab veel keerulisemaks see, et Joe ja Jerry on üldjuhul väga töökad ja hea kvalifikatsiooniga töötajad, kes samuti püüavad õiget hetke tabada.

Dr Stefanie K. Johnson uurib soolist diskrimineerimist ja ahistamist Colorado ülikooli Boulder Leedsi ärikoolis. Ta näeb seda eitamist kogu aeg. «Ma ei oska öelda, kui palju olen ma küsitlenud naisi, kes ütlevad: «Ma ei ole kunagi seksismi kogenud. Kõik armastavad mind!» ütleb ta. «Ja siis selgub, et neid on seksuaalselt ahistatud ja edutamisel kõrvale jäetud.» Selline eitamine on Stefanie arvates enesekaitse. «Õigupoolest on inimese enesehinnangu jaoks kahjulikum tunnistada, et sulle on osaks saanud diskrimineerimine, kui lihtsalt öelda: «Ma ei olnud piisavalt hea,»» selgitab ta. «Sest väide «ma ei olnud piisavalt hea» tähendab, et «mul on võimalik paremaks saada»! Samal ajal väide «inimesed lihtsalt ei salli naisi» tähendab tema sõnul tegelikult, et «ma ei saa sellest kunagi üle».»

Joan C. Williams, sugudepõhise käitumise uurija ja raamatu «What Works for Women at Work: Four Patterns Working Women Need to Know» («Mis naiste puhul tööl hästi toimib. Neli mustrit, millest naised peaksid teadlikud olema») kaasautor, oli aastaid ühe suure ülikooli õigusteaduse professor ja ütleb, et tema kateedris pidasid kõik teda otsekui teada-tuntud megääriks-tulehargiks. «Ma olin seal 25 aastat sama hästi kui mingi kuradi mõrd,» kirjeldab ta. Joan pidas põhjuseks seda, et ta ei olnud kateedri võimumängudega nii hästi kursis kui meeskolleegid. «Ja siis mõistsin, et asi ei olnudki selles, et ma olin poliitikas vilumatu, ma lihtsalt puutusin kokku tohutu soolise kallutatusega,» selgitab ta. «Kontoripolitiika lihtsalt on naiste jaoks palju keerulisem kui meeste jaoks.» Selle mõistmine tõi kaasa kergendustunde, kuid see teadmine oli ka väga valus. Joani sõnul nõudis see, kuidas teda tööl koheldi, väga suurt loivu nii temalt kui ka ta perekonnalt. «Ma olin väga pikka aega väga kuri inimene,» kirjeldab ta. «Nii et see on tõepoolest jama lugu.»

Joani õppetund: «Naised saavad tööl väga hästi hakkama eeldusel, et nad on kontoripoliitikas kaks korda osavamad kui mehed.» See on väga suur koormus, mis lisandub su päevatööle. Ja perekonnale. Ja arvete maksmisele. Ja oma igapäevase kümne tuhande sammu kõndimisele. Mu daamid, ma palun teil nüüd koletisele otsa vaadata – loole, mis on suur ja reetlik ja inetu ja püsiv ja võimas ja mida on ärritavalt raske tappa. Ma palun teilt seda põhjusel, et selle koletisega on tema hävitamiseks ülitahtis silmitsi seista.

Saage tuttavaks – koletis!

Isiklikud kogemused võivad olla kaheldava väärtusega, kuid andmed näitavad, et klaaslagi on päriselt olemas. Ühes uurimuses (mis muuseas pani mind ihu ja hingega tahtma olukorda muuta) anti katsealustele kaks (väljamõeldud) elulookirjeldust, mille olid esitanud ehitusettevõtte juhi ametikohale kandideerijad. «Naise» elulookirjelduses oli pikem hariduskäik ja «mehe» omas suurem töökogemus. Katsealustelt küsiti enne elulookirjelduste lugemist, kumb aspekt on töö seisukohast olulisem, ning rühm leidis hariduse olevat tähtsama. Kuid arvake ära, mis juhtus? Kui katsealused olid elulookirjeldusi lugenud, jäeti sõelale mehe oma, öeldes, et kogemused andsid talle eelise ja et naise haridusest sellega võrreldes ei piisanud. Ent kui elulookirjeldustel vahetati nimed ära ning mehel oli pikem hariduskaik ja naisel põhjalikum töökogemus, peeti paremaks mehe elulookirjeldust, väites, et haridus on tähtsam kriteerium. Ühes Yale’i ülikoolis korraldatud katses märgiti täpselt ühesugustele elulookirjeldustele mehe või naise nimi. Katses osalejatel paluti hinnata elulookirjeldusi ja leida parim kandidaat algtaseme STEM-töö jaoks. Nad mitte ainult ei arvanud, et mees oli selle töö jaoks rohkem kvalifitseeritud, vaid arvasid ka, et talle peaks kõrgemat palka maksma.

Kui võrrandist eemaldada sugu ja inimesi hinnata ainuüksi oskuste põhjal, eelmainitud probleem kaob. Harvardi ülikooli majandusteadlase Claudia Goldini uurimuse järgi saatis naisi kandideerimisel 50 protsenti suurema tõenäosusega edu, kui kutseline orkester korraldas orkestrisse kandideerivatele muusikutele prooviesinemise sirmi taga (nii et keegi ei teadnud, kas pilli mängib naine või mees). Nende väljavaade ka tegelikult töökoht endale saada kasvas 250 protsenti.

Mu daamid, kui vajate kuulikindlaid tõendeid, siis siit need tulevad! Inimeste ettekujutus sellest, mis teeb inimese mingile ametikohale sobivaks, kui palju keegi palka peaks saama ja isegi see, kui hästi ta fagotti mängida oskab, sõna otseses mõttes muutub – põhjendamaks nende enda (loomulikult ebateadlikku) kallutatust.