«Kui ma pole 26selt rikas, olen kas surnud või vanglas»
21. märts 2022, 11:41
/nginx/o/2022/03/21/14437807t1h33c2.jpg)
Ilmunud on Tomas Legranti (varasema nimega Märten Veedla) raamat «Kelmi süda», Eesti karjäärikurjategija senirääkimata lugu. Raamatu autor on viie lapse isa, kes on viiel korral kelmuste tõttu kriminaalkorras karistatud.
See on ühe noore inimese avameelne lugu ligi viisteist aastat kestnud seiklusrikkast teekonnast kriminaalses maailmas. Lugu perekonnast, suhetest ja rahast. Rahast, mida teeniti kuritegelikul teel ning perekonnast, mis lagunes koost. See on lugu sõprusest ja reetmisest. Elu ilust, reetlikkusest ja valust. Inglismaa, Leedu ja Israeli pättidest. Rumeenlastest ja hindudest, soomlastest ja venelastest. See on tõestisündinud lugu.
Loe raamatust katkendit!
***
NOVEMBER
«Noh, poiss, saimegi su lõpuks kätte,» ütles Robo naeratus näol, käed risti rinnal. Robo oli siinkandis vihatud vend, sest ta tegi oma tööd hingega. Robo oli selline ment, kes oleks võinud vabalt olla ka bandiit. Kõige ohtlikum variant üldse. Robo annaks sul vastu lõugu ja ütleks pärast, et loll lõi ise oma pea vastu lauda.
Robot usuvad kõik. Robo on siin majas jumal.
Armastatud, kardetud, vihatud.
«Mis teil minust ikka püüda.» Manasin veel naeratusegi näole, kuigi süda mu rinnus tagus sellise tempoga nagu oleksin äsja kaifi pannud. Vähemalt oli mul kott peast ära võetud. Ma isegi ei mäletanud, mis hetkel mul see peast ära võeti. Millal ta sinna täpselt tõmmatigi. Enne, kui mind siia tuppa tiriti, olin ma istunud oma autos, plaaniga pruut trenni viia. Õhturahu oli rikkunud infokild, et üks inimene olla kaduma läinud.
Nägin enne ristmikule jõudmist, kuidas külje pealt mööda kihutanud sõiduauto mulle risti teele ette tõmbas. Musta värvi Mazda 6 uksed avanesid ning meie suunas jooksis kari maskides ja relvastatud mehi. Jõudsin vaid telefoni põrandale visata ning autost välja hüpata, kui kuulsin karjatust.
«Politsei, pikali!»
Olin autost välja hüpanud. Mitte selleks, et põgeneda.
Kartsin, et muidu löövad nad lihtsalt masinal aknad sisse. Nüüd olin juba asfaldil pikali, käed selja taha väänatud.
«Silmad kinni!» Karjus maskis politseinik ning virutas mulle rusikaga näkku.
«Pane silmad kinni!» Kõlas järjekordse löögi järel.
Jälle sain rusikaga näkku.
«Silmad on kinni!» Jõudsin vaevu vastu karjuda.
«Silmad on kinni,» kui rusikas jälle näkku käis.
«Silmad kinni!» Karjus sama vana uuesti nagu rikki läinud plaadimängija. Peaasi, et saaks rusikaga näkku lüüa. Fucking Action Man.
Siin ma nüüd olin. Käeraudades ja abituna, näoli keset autoteed novembrikuises poris. Mu elukaaslast ja tema sõbrannat sihtimas vabariigi korrakaitsjate püstolitorud.
Arreteerimine ning sellele järgnevad tunnid on politseitöös ülimalt kriitilised. Politsei rakendab jõudu, et sa mõistaksid - sa oled omadega kuses. Ainult meie saame sind nüüd aidata. Tihti on see ainus aeg inimese murdmiseks. Selleks ka see maski-show ning püstolitega vehkimine.
«Objekt kinni peetud. Sõidame tagasi!» Kuulsin enda jaoks võõrast häält.
«Selge, teeme ruumid tühjaks,» kostus raadiosaatjast kohe ka vastuseks.
«Kuulge, ma ei saa hästi hingata.»
«Ah, et ei saa hästi hingata?» Küsis mu kõrvale istuma pandud politseinik, kes mul pead vastu rinda surus.
«Küll saad, ära sa ei sure!»
Inimene võib vaadata filme, lugeda raamatuid ja arvata, et on end sellisteks hetkedeks treeninud, kuid tõde on, et neis hetkedes sõidab adreka tõttu katus ikka korralikult minema. Pingeolukordades kipub inimene unustama või moonduvad tema mälestused sellest hetkest oluliselt. Olete näinud seda filmi «Taken», kus Liam Neeson kaubikus olles sekundeid ja pöördeid loeb? Kott peas ning käeraudades politseiautos istudes mõtlesingi just temast ja ei millestki muust. Ma olin 26-aastane, kahe lapse isa. Olin väsinud ja tahtsin puhata.
Mulle tundus, et jooksmine sai läbi.
«Sul tuleb hea 7 aastat istumist. Eks irvita terviseks,» tegi Robo jälle suu lahti. Mõtlesin endamisi, et Robo siis see paha-võmmi rollis.
«Seitse, siis seitse! Eks tuleb istuda!» Vastasin pikalt mõtlemata, kuigi irvitamise isu mul kibekähku otsa sai. Olin jõudnud end koguda ning hakkasin oma peas sündmustiku puslet kokku panema.
«Sa oled omadega ikka mõnusas sitas! Saad sa sellest aru, jah?» Jätkas ta oma monoloogi. Vaatasin teda tühja pilguga, ainiti, otsekui kombates. Teise mehe ülbe hoiak oli mind alati osavalt käima tõmmanud, kuid see siin ei olnud koht, kus ülbitseda. Väljapääsmatus olukorras, kus igal juhul kaotajana lõpetad, ei ole mõtet pead tõstma hakata.
«Muidugi sa võid puhtsüdamliku teha.»
«Kolid teise riiki, paneme su tunnistajakaitsesse.»
Lugesin üksnes seinakella seiereid vahtides sekundeid ning hingasin. Kontroll oli tagasi.
«Sinu asi on rääkida! Kelle teema see on?»
«Kes selle taga veel on?» pressis ment mind edasi.
«Ma saan sellest kõigest aru, aga mul ei ole teile midagi ütelda.» Vaatasin ruumis olijatele ükshaaval otsa. Ilmselgelt ma täna koju ei lähe.
«Palun, eks. Mul pea metsikult lõhub ja ma tahaksin ära kambrisse minna.»
Otsustav hetk oli neil mööda lastud. Ma olin küsinud advokaati ning ühtlasi andsin teada, et kasutan oma õigust ütlusi mitte anda.
«Kahtlustuse sisu on sulle arusaadav?» küsis pealinnast kohale saabunud uurija, kes kogu arreteerimist koordineerinud oli.
«On arusaadav, aga süüd ei tunnista.»
Viige mind lihtsalt kambrisse
Veel samal õhtul kui ka järgnevatel päevadel tehti riigi eri paigus kümneid haaranguid, arreteerimisi ning muid politseioperatsioone. Korjati ära inimesi, korjati ära autosid. Läbiotsimistel jahiti dokumente, sõidukeid, relvi, narkootikume ja jumal teab mida veel.
Ei leitud ei relvi ega narkootikume. Kadunud olid ka mõned autod. Hea, kui mõne dokumendigi leidsid. Küll aga leidus inimesi, kes kõik südamelt ära tahtsid rääkida. Leidus neidki, kes rääkisid rohkem kui küsiti ning lõbus ei olnud enam kellelgi.
Ei olnud lõbus ka mu sõbrapoisil, kes minuga koos Tallinnasse eeluurimisvanglasse sõidutati.
«Tom, sina või?» Kuulsin häält end kõnetamas.
«Mina, mina.» Tundsin kaeblejas Sõbrapoisi ära.
«Täitsa putsis seis! Mul ei lubatud isegi riideid võtta!»
«Raiped vedasid mu nelja mehe vahel tuppa tagasi. Leidsid korterist süstla - nüüd tehti veel narkariks kah!»
Sõbrapoiss lõi jalaga vastu metallist kongi ust. Väljas oli külm, kuid tema istus maikaväel, plätud jalas.
Sõbrapoisiga tutvusin ma läbi kellegi kolmanda nagu ikka inimestega tutvutakse. Noorele eale vaatama oli ta oma elu keeruliseks suutnud elada. Mul oli temast suisa kahju. Saanud mõned kuud väljas olla, sõitiski ta tagasi vanglasse. Alles hiljaaegu oli ta oma 8-aastase karistuse ära kandnud. Alaealisena maksimumi saanud, veetis ta enamuse noorusest ja ka mõned head aastad oma 20ndatest eluaastatest vangimajas. Kuidas peale noortevanglat inimeseks on võimalik jääda, ma ei tea, kuid temas oli tükikene headust säilinud. Mu pisitütrele meeldis ta väga. Sõbrapoiss oli alati nõus põnniga mängima ja tõi teinekord talle kingitusigi, olgugi, et poest tulid need välja vargakotis. Ise mõtlesin tihti, kas laps siis ei taju seda, et tegu on tapjaga või laps just näebki tegudest ja olnust kaugemale? Inimese sisse. Laps oskab vaadata ja üles leida selle headuse, mis meis kõigis on. Vahet pole, kui palju paska sinna vahepeal peale on loobitud.
«Tead sa, keda veel ära korjati?» Küsisin temalt vastust ootamata.
«Elame selle üle, eks!»
«Ei tule siit midagi hullu.» Ütlesin talle läbi bussi metallist seina, otsides tema reageeringust nõrkuse märke. Edasine oli vaid külm kalkuleerimine. Ellujäämine.
Ma olin keeldunud ütluste andmisest. See oli alati mulle tundunud kõige kindlama viisina end ise sisse mitte rääkida. Kui politsei on su arreteerinud, siis ära tee olukorda neile lihtsamaks. Sina tee oma ning lase neil teha oma tööd. Sedasi mõtles see 26-aastane, kes polnud päevagi elust enne arestimajas veetnud. Seesama 26-aastane, kelle Mercedes-Benz S500’s mängis vahetpidamata 50 cent. Noormees, kes oli oma igapäevaseks mantraks võtnud miljonär-räppari laulusõnad:
«Kui ma pole 26selt rikas, olen kas surnud või vanglas.»
Eeluurimisvanglas, olles 26-aastane, algas minu ärkamine. Mõistmine, kui suur on sõna vägi.
Kui oluline on vaadata, mida me suust välja ütleme ja kaasa laulame. Mida me enesele korrutame ja nii tihti pahaaimamatult suust välja paiskame. Sõnal on meeletu vägi. Kuid veel enne, kui see teadmine minus idanema hakkas ning palju aastaid enne seda, kui Tallinna vangla metallist kongiuks mu seljataga kinni löödi, olin ma kõigest väikene poiss.
Mäletan siiani neid lugematuid kordi oma ema ütlemas, et ma olla ta esmasündinu. Otsekui tähendanuks see midagi erilist. Läbi oma nooruspõlve ei suutnud ma kordagi midagi sellist leida, mis selles nii head või erilist oleks olnud. Olla esimene tähendas minu jaoks otsekui toda esimest pannkooki, mis alati persse läheb.
Ometi kasvas minust tugeva käepigistusega šarmikas noormees, kellele paistis kogu maailm valla olevat. Kord ütles mu keskkooliaegne emakeeleõpetaja, et minu libe keel saab mind veel igast olukorrast elus läbi vedama. Mäletan, kuidas see minus uhkust tekitas.
Ju oli mu mõtlemine selleks ajaks juba piisavalt väärastunud. Olin juba keskkoolis kindel, et kui kõik peavad valima, kas minna vasakule või paremale, siis mina leian viisi, kuidas minna keskelt.
Minust saab võitja, vahendeid valimata.