Üks väga omanäoline romaan, mille mõju on lugedes tunda

Copy
Kaader filmist «Perfume: The Story of a Murderer» / «Parfüüm. Ühe mõrvari lugu».
Kaader filmist «Perfume: The Story of a Murderer» / «Parfüüm. Ühe mõrvari lugu». Foto: United Archives / kpa Publicity / imago images / Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Patrick Süskindi romaani «Parfüüm. Ühe mõrvari lugu» ja jagab oma lugemiselamust.

See on lugu mehest nimega Jean-Baptiste Grenouille, geniaalsest koletisest, kes eristab oma ninaga sadu erinevaid lõhnu ja talletab neid oma mälus. 18. sajandi Prantsusmaa vaesusesse sündinud mehe esimene aisting, mida ta tundis, oli kalade ja mustuse hais. Sama eemaletõukav, nagu esimene kokkupuude maailmaga, oli ka tema mõju teistele inimestele. Mainimata ei saa jätta ka tema üleloomulikuna näivat võimet tuua inimestele hukatust. Kuid ühel päeval satub mees Baldini-nimelise parfümeeri juurde tööle, rabades teda oma andega. Parfüümide maailmaga lähemalt tutvudes otsustab Grenouille, et tema eesmärk on luua võimalikult ideaalne lõhn, sooritades selleks kasvõi mõrva.

Romaanis jäid esimese asjana silma rikkalikud kirjeldused, mis ei mõjunud venivalt. Autor kirjeldab põhjalikult lõhnasid, parfüümide valmistamise ja kokku segamise maailma, tegu oli kahtlemata ühe minu kõige sensoorsema lugemiselamusega. Jasmiin, bergamot, roosiõli, muskus, nelk – lugedes tulid need kõik vaistlikult meelde. Kuid samavõrra kaunilt, nagu kirjeldatakse meeldivaid aroome, keskendutakse 18. sajandi Pariisi tänavate räpasusele. Kohati oli lugedes isegi rõve, kusjuures seda rõvedust ja hügieeni puudumist annab 2006. aasta samanimeline film paremini edasi (samas oli ka palju ilusaid kaadreid).

Raamatu atmosfääriga samavõrra nauditav oli Grenouille ise, kes tegelaskujuna mõjus väga müstiliselt. Ühest küljest muinasjutulikult korduv motiiv halvast õnnest, mis ta teistele tõi. Teisest küljest tema enda lõhna täielik puudumine (kuid teiste oma tundmine), mis oli loos korduv motiiv. Lugedes tabasin end mõttelt, et mida tema lõhna puudumine sümboliseeris. Kas see oli metafoor tema isiksuse puudumisest, mille ta lõpuks oma ideaalse parfüümiga saavutas? Ka raamatu kaanel kirjutatakse, et tegemist on kas verdtarretava õudusloo või inimliku romaaniga üksindusest. Kohati kaldun isegi viimase suunas. Üht või teistpidi on tegu väga omanäolise romaaniga, mis jutustab ühe eraklikust mehe andest ning kõigest, milleks ta on oma kinnisidee nimel valmis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles