/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/22/14440456t1hd06d.jpg)
Varraku kuldsarjas ilmus neljas raamat, Carlos Ruiz Zafóni «Tuule vari». Romaani tõlkis Kai Aareleid.
Varraku kuldsarja neljas raamat on kauaoodatud Carlos Ruiz Zafóni «Tuule vari»
«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945–1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks.
/nginx/o/2022/03/22/14440466t1h663f.jpg)
On tavaks, et kui keegi tuleb esimest korda sellesse paika, saab ta raamatukoguriiulite labürindist valida endale ühe teose, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli –, on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse ning märkamatult on nii tema kui ka tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.
«Tuule vari» on praeguseks tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid García Márqueze «Sada aastat üksildust» ja Cervantese «Don Quijote».
Carlos Ruiz Zafón nägi oma korteri aknast Sagrada Família pooleliolevat ehitust ning lõi oma raamatute maailma, paigutades kesksele kohale neli kõrguvat torni. Ta ehitas oma teostega oma Barcelona, mis paikneb silmale näha linna sees, taga või kohal ning on paljudele tema lugejatele juba sama reaalne kui linn, milles nad kõnnivad. Praegu tehakse Barcelonas juba Zafóni lugejatele ekskursioone tema raamatute paikadesse ning jälle kord on leidnud kinnitust see, et kirjanikud suudavad täita füüsilise ruumi oma kujutlusega ja jagada seda lugejatega, andes sellele ruumile uue elu.