Oprah meenutab raamatus oma lapsepõlve, mil ta sai lapsena pidevalt peksa. Toona peeti normaalseks, et lapse eest hoolitsevad inimesed kasutavad füüsilist karistust. Tema vanaema Hattie Mae suhtus sellesse tõsiselt, aga juba kolmeaastasena teadis Oprah, et see, mida ta läbi elab, on vale.
«Sain ühe kõige hullema nahatäie, mida mäletan, pühapäeva hommikul. Kirikus käimine oli meie elus tähtsal kohal. Vahetult enne jumalateenistusele minema hakkamist saadeti mind maja taha kaevu juurde vett tooma. Talus, kus ma oma vanavanematega elasin, ei olnud majas vett. Vanaema nägi aknast, et sulistan sõrmedega vees, ja vihastas. Ehkki ma ainult unistasin, pealegi süütult nagu laps ikka, oli ta vihane, sest see oli meie joogivesi ja ma olin sõrmed selle sisse pistnud. Siis küsis ta, kas ma mängisin veega, ja ma vastasin eitavalt. Ta pani mu endale põlvedele ja peksis nii kõvasti, et mu ihu oli vermeis. Pärast õnnestus mul kuidagimoodi parim valge pühapäevakleit selga ajada, ent veri hakkas läbi immitsema ja muutis säravvalge kanga tumepunaseks. Seda nähes tulivihaseks saanud vanaema kurjustas, et ma kleidi verega ära määrisin, ja saatis mu pühapäevakooli. Lõunaosariikide maapiirkonnas kasvatati mustanahalisi lapsi nii. Ma ei teadnud kedagi, kes ei saanud peksa, meenutab Oprah raamatus.
Miljoneid inimesi koheldi lapsena samamoodi ja nad kasvasid uskudes, et nende elul pole mingit väärtust