«Nagu selgus, polnud probleemiks silmad. Probleemiks oli kasvaja tema ajus»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Cecelia Aherni armastusromaanist «P.S. Ma armastan sind». See on huumoriga vürtsitatud südamlik ja liigutav lugu kinnihoidmisest, lahtilaskmisest ja sellest, kuidas uuesti armastama õppida.

Osa inimesi otsib kogu elu oma hingesugulast, kuid mitte Holly ja Gerry. Kooliaegsete kallimatena suudavad nad teineteise lauseid lõpetada ja isegi tülitsedes naerda. Keegi ei kujuta Hollyt ja Gerryt teineteiseta ettegi.

Cecelia Ahern, «P.S. Ma armastan sind».

Raamat

Kuniks juhtub kujuteldamatu. Gerry surmaga variseb Holly maailm kokku, ent Holly 30. sünnipäeva lähenedes naaseb Gerry tema juurde iga kuu ühe kirjaga terve aasta jooksul, ja iga kiri lõpeb sõnadega «P.S. Ma armastan sind».

Kirjade kaudu suunab mees, kes tunneb Hollyt paremini kui keegi teine, elama teda edasi uut elu. Ning oma iseäralike sõprade ja armastava pere toel avastab Holly end naermas, nutmas, laulmas, tantsimas ja tundmas end vapramana kui eales varem.

Iiri menukirjaniku Cecelia Aherni «P.S. Ma armastan sind» on üks tänapäeva tuntumaid armastusromaane, mida on maailmas müüdud üle miljoni eksemplari ja millest on valminud sama menukas film.

Cecelia Ahern sündis ja kasvas Dublinis. Tema teoseid on avaldatud ligi 50 riigis ja müüdud maailmas üle 25 miljoni koopia. Kaks raamatut on kohandatud filmiks, ta on loonud hulga telesarju ja võitnud arvukaid auhindu.

***

Holly tõstis sinise kampsuni näo juurde ja tundis sedamaid tuttavat lõhna, rusuvat leina, mis ajas iiveldama ja pitsitas südant. Üle selja jooksid külmavärinad ja klomp kurgus ähvardas teda lämmatada. Holly läks paanikasse. Kui külmkapi madalahäälne surin ja torude juhuslik oigamine

välja jätta, valitses majas vaikus. Ta oli üksi. Sapivedelik tungis kurku ja Holly tormas vannituppa, varisedes seal vetsupoti ette põlvili.

Gerry on läinud ega tule enam kunagi tagasi. See on reaalsus. Ta ei sasi enam kunagi mehe pehmeid juukseid, nad ei jaga õhtusöögilauas enam kunagi mõnd omavahelist nalja, ta ei nuta enam kunagi mehe õlal pärast rasket tööpäeva, kui oleks vaja vaid kallistust, ta ei jaga enam kunagi temaga voodit, ta ei ärka enam kunagi hommikuti mehe aevastushoogude

peale, nad ei naera enam kunagi, nii et kõht kõveras, nad ei tülitse enam kunagi selle üle, kelle kord on püsti tõusta ja magamistoa tuli ära kustutada. Järele oli jäänud vaid hulk mälestusi ja mälestuspilt mehe näost, mis hääbus

iga päevaga.

Neil oli olnud väga lihtne plaan: veeta kogu ülejäänud elu koos. Plaan, mis tundus ka kõigile nende lähikondlastele saavutatav. Nad olid olnud parimad sõbrad, armsamad ja hingesugulased, kokku loodud, nagu arvati. Aga ühel päeval otsustas saatus isekalt meelt muuta.

Lõpp oli tulnud liigagi ruttu. Kurtnud paar päeva migreeni üle, oli Gerry soostunud viimaks Holly soovitusel arsti juurde minema. See oli aset leidnud kolmapäeval lõunapausi ajal. Nad olid arvanud, et migreeni põhjustab stress ja väsimus, ning uskunud, et kõige hullemal juhul on tal prille vaja. Gerry oli veel pahane olnud, et peab võib-olla prille kandma hakkama. Ta poleks pidanud muretsema, sest, nagu selgus, polnud probleemiks silmad. Probleemiks oli kasvaja tema ajus.

Holly tõmbas vett ja ajas end rabedalt püsti, värisedes põrandaplaatide jahedusest. Gerry oli olnud kolmkümmend. Kaugeltki mitte planeedi terveim mees, aga piisavalt terve, et ... noh, elada normaalset elu. Kui Gerry oli juba väga haige, naljatas ta vapralt, et poleks pidanud nii turvaliselt elama.

Et oleks pidanud proovima narkootikume, rohkem jooma, reisima, hüppama lennukist alla, ise samal ajal jalgu vahatades ... tema nimekiri muudkui jätkus. Ja olgugi et Gerry ise naeris selle üle, nägi Holly tema silmis kahetsust. Kahetsust kõige selle pärast, mille tegemiseks ta ei olnud kunagi aega leidnud, kohtade pärast, mida ta polnud kunagi näinud, ja kurbust tulevikus saamata jäävate kogemuste pärast. Kas ta kahetses Hollyga koos elatud elu? Holly ei kahelnud hetkekski, et Gerry teda armastas, kuid ta pelgas, et mehele tundus, nagu oleks palju väärtuslikku aega raisku läinud.

Vananemine polnud enam paljukardetud paratamatus, vaid miski, mida Gerry soovis iga hinna eest saavutada. Neist oli olnud üpris pinnapealne vanaks jäämist mitte kunagi omaette saavutuseks ja väljakutseks pidada. Vananemine oli miski, mida nad tahtsid väga vältida.

Holly kulges toast tuppa, nuttes suuri soolaseid pisaraid. Tema silmad olid punased ja kipitasid ning ööl ei paistnud lõppu tulevat. Mitte ükski tuba ei pakkunud lohutust, vaid tõrjuvat vaikust, samal ajal kui Holly mööblit põrnitses. Ta oleks tahtnud, et diivan sirutaks käed ja kutsuks teda enese

embusesse, ent isegi tema ei teinud naisest välja.

Gerry poleks sellega rahul, mõtles Holly. Ta hingas sügavalt sisse, kuivatas pisarad ja üritas endale mõistust pähe panna. Ei, Gerry poleks sugugi rahul.

Holly silmad olid öö läbi nutmisest valusad ja paistes. Nii nagu viimastel nädalatel, sai ta alles varastel hommikutundidel sõba silmale ja sedagi katkendlikult. Ta avastas end hommikuti ärgates iga kord mõnelt ebamugavalt mööblitükilt – seekord diivanilt. Ikka jälle oli kõne murelikult sõbralt või pereliikmelt see, mis teda äratas. Nad tõenäoliselt arvasid, et

ta muud ei teinudki, kui magas. Kus olid nende kõned siis, kui ta nagu zombi majas ringi saalis, otsides tubadest ... mida? Mida ta lootis leida?

«Halloo,» vastas ta uimaselt. Holly hääl oli nutmisest kähe, ent ta ei hoolinud vapra näo tegemisest juba ammu.

Tema parim sõber oli läinud ja mitte keegi ei mõistnud, et ükskõik kui suur hunnik meiki, värsket õhku või šoppamist ei suuda täita tühimikku tema südames.

«Oi, vabandust, kullake, kas ma ajasin su üles?» kostis teiselt poolt toru ema murelik hääl. Ema helistas igal hommikul, et kontrollida, kas tütar on üksinda veedetud öö üle elanud, ja pabistas alati Holly äratamise pärast, kuigi tundis tütre hääle kuulmisest kergendust – nii sai ta viibida turvalises

teadmises, et tütar oli öö painajatele vapralt vastu pannud.

«Ei, ma niisama tukkusin. Kõik on korras.» Alati sama vastus.

«Su isa ja Declan läksid välja ja ma mõtlesin su peale, pisike.»

Miks tõi see lohutav, kaastundlik hääl Hollyle alati pisarad silma? Ta kujutas ette oma ema nägu, kulmud kortsus, laup murest kipras. Kuid see ei lohutanud Hollyt. See tõi meelde, miks nad muretsesid ja et nad ei peaks seda tegema.

Kõik peaks olema tavaline. Gerry peaks olema siin tema kõrval, pööritama silmi taeva poole ja ajama Hollyt naerma, samal ajal kui ema edasi laterdab. Holly pidi tavaliselt mitu korda telefonitoru Gerryle andma, sest hakkas kõvasti itsitama. Gerry hakkas siis ennastunustavalt lobisema ega teinud väljagi, kui Holly kargles voodil, tegi rumalaid nägusid ja püüdis võimalikult naljakalt tantsida, et mehele tagasi teha. See mõjus haruharva.

Holly eetas ja aatas kogu vestluse aja, kuulmata tegelikult sõnagi.

«Nii ilus päev on, Holly. Sulle teeks jalutuskäik head. Mine hinga värsket õhku.»

«Ee … võib-olla jah.» Jälle – värske õhk, väidetav vastus kõikidele muredele.

«Võib-olla helistan hiljem uuesti ja saame juttu ajada.»

«Ei, pole vaja, emps. Kõik on korras.»

Vaikus.

«Noh, hea küll ... helista, kui ümber mõtled. Olen päev otsa vaba.»

«Olgu.» Järjekordne vaikus. «Aitäh pakkumast.»

«Olgu siis ... Hoia end, kullake.»

«Jah.» Holly hakkas juba toru hargile panema, kui kuulis uuesti ema häält.

«Aa, Holly, ma oleks peaaegu unustanud. See sinu ümbrik on ikka veel siin – tead küll, see, millest ma sulle rääkisin. Köögilaual. Võib-olla tuled järele? See on siin juba nädalaid vedelenud ja äkki on midagi tähtsat.»

«Ma kahtlen selles. Tõenäoliselt lihtsalt järjekordne kaart.»