Sinijärv soovitab: ma pole tükk aega nii head debüütluulekogu lugenud

Reijo Roos. Foto: Erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Reijo Roosi luulekogu «Kured kotkad kajakad».

Ma pole tükk aega nii head debüütluulekogu lugenud. Ja ilus näeb välja ka.

Praegu vaatan tühja tagakülge ja enne kiitmist ütlen kriitikaks, et uue ja tundmatu autori puhul võinuks tagakaanel seista midagi järgmist: «Reijo Roos on pooleldi soomlane ja pooleldi eestlane. Kirjandusega kokku puutunud sünnist saati. Tõmmanud käima hulga huvitavaid sõnakunstilisi tegevusi ning olnud juhtiva jõuna kaasas mitmete kirjandussündmuste ja rahvusvaheliste raamatute sündimise juures. Verinoore autori esimene luulekogu on isiklik, inimlik ja kohalik. Tasub avamist, seda enam lugemist.» No ja ilusa poisi pilt oleks ka võinud kaane peal olla. Tüdrukutele meeldinuks! Ja akadeemilistele vanakirjanikele.

Ongi isiklik, inimlik ja kohalik. Alguses rohkem kohalik, sest algupoole on kõvasti asukohasidusat luulet. Edaspidi tuleb juurde üldinimlikke teemasid ja noore mehe lüürikat, lõpupoole muutuvad paigad taas olulisemaks. Meelepilt kõlgub hakatavate tekstide Eestist hetkiti Soome isamaale, siis naksahtab Estonia-poeesidega tagasi meiekeste kamarale. Ilma kamara-jurata sealjuures. Aga see on üks vähesi luuleraamatuid, mida kannatab otsast otsani ja järjest lugeda. Ehkki ei pea nõnda tegema. Kõlbab kildhaaval küll. Nagu üks aus luulekogu peabki.

See on vabavärsiline raamat, aga mingid sisemised riimid ja terane keeletaju kõlavad kogu aeg kaasa, mis muudab tekstistiku läbimise ekstra nauditavaks. Ka on suudetud vältida lüroesseistilist hakitud ridadega nirude arvamuslugude loomist, mis mõnd aega vastsemas poeesias prevaleerima kippus. Samuti ei lange Roos lõputusse teejoomisse ja aguliromantikasse, mihuke oht samuti uuemat hajaluulet jätkuvalt ähvardab. Roosi vabavärss on konkreetne, ta hoiab end vaos, aga ei hillitse liialt. Kui vaja, siis käratab, kui tahab, siis tulistab ja tapab. Mõne tobeduse näiteks.

Jah, ja siin ei ole grammigi toda punnitet vihasust, mis teinekord tohutult tüütu. Pole ka sõnumivaba sulnidust, tarbetut tasasust. Mu meelest võib tost noorest mehest väga kõva kirjanik saada nii Eesti kui Soome jaoks. Ootan ja loodan. Jätkugu meil seetarvis tulevikku.

Ah jah. Lisaks pealkirjas mainitud kurgedele, kotkastele ja kajakatele on ladinakeelsete linnunimede abil struktureeritus ka sisuvik. Uurigu iga üks ise, mis lind mis nime taga peitub. Kaaren on üks, toda ma tean!