Sinijärv soovitab: tekst, mida saab vaadelda aeglaselt

Raamatuportaal
Copy
Jan Kaus.
Jan Kaus. Foto: Eero Vabamägi

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jan Kausi raamatut «Vaade».

«Vaade» on minu jaoks seni kõige parem jankausilik raamat. Kõik Jan Kausi raamatud on jankausilikud, ent minu jaoks on «Vaade» parim seepärast, et Jan Kaus on jätnud siit välja jankausilikkuse selle osa, mida ma teab mis palju hinnata ei mõista ning tõhustanud toda, mis mind alati vaimustanud on.

«Vaade» ei ole ei killustik ega romaan, ent ometi on ta mu meelest mõlemat. Parimas võimalikus võtmes. Kaus on mind võlunud kui kuldse kesktee kirjanik. Mitte luuletajana. Mitte romanistina. Seal vahepeal vallandub ta stiihia, tema võimekus mahutada (proosa mõistes) lühidasse vormi ohtralt lugusid ja luguidusid, pikkides neid poeesiaga ja filosoofiaga ja igapäevaliste pildistustega. Ka vahetul memueerimisel on siis oma südamlik paik. Tervik toimib ja, nii ootamatu kui see ka ei oleks, moodustab loo. Loob ka luulelise elamuslikkuse. Mistap ongi «Vaadet» väga raske objektiivselt žanreerida. A ega keegi ei käse mul ka. Loen ja naudin. Vaadet lõpmatule ja muutuvale maastikule. Nii füüsilises kui vaimlises mõttes. Keskpärase reisiraamatu autor kasutaks siinkohal sõna «hingemattev».

Maastik ei ole ju ometi mingi määratletud žanr/termin nagu maantee, mägi või porilomp. Maastik on need kõik ja enamgi veel ja kõigestki enamastki veelestki kõigemgi enamamgi veelemgi. Jan Kausi «Vaade» on just see maastikustik, mille sees on maastik (ja maakera, ja taevaskera), mis on hulka suurem kui see välimine oligi või ongi või olema saabki. Mõtlusel on mõte sees.

Täheteadusest teame, et taevaskera keskpunkt on vaataja silm. Kirjanduses on sama lugu. See lugu on lõputu. Universum, aimate küll.

Ma ei räägi teile lõppu ega lõppvaadet ära. Ma pole selle raamatuga veel lõpuni ega lõpule jõudnud. Sest, vaadake, mulle meeldib s e d a teksti vaadelda aeglaselt. V ä g a aeglaselt.

Rahu olgu meiega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles