«Vangla oli talle õpetanud, et tema olukorras tuleb vahel käituda kui metsloom»

Bernardo Atxaga. Foto: Basso Cannarsa

Loomingu Raamatukogu värskest kaksiknumbrist leiab baski autori Bernardo Atxaga (sünd. 1951) lühiromaani «Need taevad».

Bernardo Atxaga, «Need taevad». Foto: Raamat

Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.

37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Raamatutest, mälestustest ja maastikust akna taga tuge otsides püüab ta leida rahu ja kindlust edasi liikuda. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades nagu Barcelonast Bilbaosse.

Tõlkija Merilin Kotta saatesõna annab põhjaliku ülevaate raamatu kirjanduslikust ja ajaloolisest kontekstist.

Loe raamatust katkendit!

***

«Magama jäite või?» küsis kassas istuv piletimüüja talle ainiti otsa vaadates. Ta oli silmapaistvalt hoolitsetud välimusega mees, juuksed üle pea kammitud ja habe korralikult pöetud. Naine vabandas hajameelsuse pärast ja palus piletit Bilbao bussi suitsetajate alale.

«Suitsualal ei ole hea reisida,» teatas piletimüüja järsult. Ta jättis veidi hüsteerilise inimese mulje.

«Rahu, ärge nüüd vihastage, ma kohe seletan. Ega ma taha nina teie asjadesse toppida,» jätkas piletimüüja nii kiiresti, kui suutis. «Asi on selles, et meie bussid on kahekorruselised ja see alumine osa, mis on mõeldud suitsetajatele, pole pooltki nii suur kui ülemine. Kui on palju sõitjaid, käivad kõik suitsetajad, see tähendab ka ülemise korruse omad, all suitsetamas ja seal on võimatu õhk. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen.»

Naine noogutas. Ta saab aru küll ja palub nüüd piletit. Tal polnud tahtmist vestlust pikendada.

«Koht number kolmkümmend kaks,» ütles müüja, ulatades pileti. «Ja vabandage, kui ma end teie asjadesse segasin.»

Naine andis žestiga mõista, et pole midagi, olgu ta rahulik.

«Kas teate, miks ma teile nõu andsin? Nimelt seetõttu, et ma ise olen palju allkorrusel reisinud. Meid, töötajaid, sunnitakse seal sõitma. Isegi siis, kui üleval on vabu kohti.»

«Hakake siis vastu. Korraldage streik. Ja kui firma ei reageeri, siis pistke ühele bussile tuli otsa,» ütles tema väga tõsiselt, vaadates mehele otse silma.

«Kohe näha, et te olete bask,» pahvatas piletimüüja kõhklevalt naeratades.

«Mul on bussi väljumiseni kolmveerand tundi. Kus ma siin hästi ja kiiresti lõunat süüa saan?» küsis ta. Piletimüüja ei talunud ta pilku enam.

«Pakihoiu kõrval on üks self-service(1. Selle nimi on Baviera. See on jaama kõige parem söögikoht.»

Baviera oli plastmassist ja terasest kokkuklopsitud isikupäratu koht, aga tänu klaassirmidele oli siin ülejäänud jaamaga võrreldes vaikne, polnud ka taustamuusikat. Vaikuse üle rõõmustades – tal oli pea natuke valutama hakanud – valis naine eelroaks rohelise paprikaga rannakarbisalati ja põhiroaks tomatikastmes makaronid. Kandik käes, läks ta söögikoha nurka, kuhu oli jätnud kohvri, ja istus lauda, kust avanes vaade teistele self-service’i laudadele. Enne sööma asumist heitis ta pilgu ülejäänud lõunastajatele: temast diagonaalis, saali teises otsas einestas üksik mustanahaline mees; pisut lähemal olid kolm lauda hõivanud kümmekond noormeest – küllap erariietes sõdurid –; veel lähemal kolm paarikest; nende kõrval pime, kes ei kandnud tumedaid prille, ja teda saatev poiss; lõpetuseks, sümmeetriliselt teise serva mustanahalisega – üksi, ilma sõpradeta – istus ta ise.

«Olen samasuguses seisus nagu tõmmu mees võõral maal,» mõtles ta. Kohe seejärel raputas ta pead ning peletas mõtte eemale. See oli tulnud kaastundest, ja kui miski talle ei sobinud, siis just kaastunne enda suhtes, enesehaletsus. Jah, ta pidi enda vastu hoopis karm olema. Vangla oli talle õpetanud, et tema olukorras ei piisa tavapärasest, üldiselt heakskiidetud käitumisest, vaid vahel tuleb käituda kui metsloom.

 

I never saw a wild thing

sorry for itself.

A small bird will drop frozen dead from a bough

without ever having felt sorry for itself. (2

***

1) Selvesöökla (inglise k).

2) Ma ei tea ühtki metsikut olendit, kes ennast haletseks 

Oksalt kukub alla surnuks külmunud väike lind, 

Kes pole ennast kunagi haletsenud.

(Inglise k.) David Herbert Lawrence, «Self-pity».