Õõvastav triller, milles ellu jäävad ainult kõige halastamatumad

Loe katkendit Sam Lloydi peagu ilmuvast romaanist «Mälestuste mets». See on liigutav ja kaasahaarav triller, mis võlub ootamatu pöörde ja huvitavate tegelaskujudega.

Elijah on Mälestuste metsas elanud nii kaua, kui mäletab. See on ainus kodu, mida ta kunagi on teadnud.

Sam Lloyd, «Mälestuste mets». Foto: Raamat

Elissa on alles äsja saabunud. Ja ta plaanib teha kõik endast oleneva, et põgeneda.

Elijah leiab 13-aastase maletajast imelapse Elissa metsast, kus röövija teda peidab, kuid ei kavatsegi sellest politseile teada anda. Kaheteistkümne eluaasta jooksul pole Elijah’l õiget sõpra olnud ja ta ei taha, et Elissa lahkuks.

Vähe sellest, Elijah teab, kuidas see lõppeda võib. Elissa pole ju esimene tüdruk, kelle ta Mälestuste metsast leidnud on.

Et röövija käitumine muutub ettearvamatuks, mõistab Elissa, et kummalise üksildase Elijah ülekavaldamine on tema ainus lootus ellu jääda. Petmise ja reetmisega segatud kassi-hiire mäng määrab nii nende saatuse kui ka selle, kas nad üldse kunagi Mälestuste metsast välja pääsevad…

Kaotamine on mõeldamatu.

***

Elijah

Kuues päev

I

Kui nad rivis ruumi tagasi tulevad, ei istu ma enam toolil. Selle asemel toetan end lauale ja viibutan paljaid jalasääri. Põlvel särab roosa plaastri nelinurk. See on tegelikult imelik, sest ma ei mäleta, et oleksin põlve vigastanud.

Nad kergitavad kulmu, kui näevad, et olen kohta vahetanud, aga keegi ei lausu midagi. Laud on poltidega põranda külge kinnitatud, niisiis ei saa see ümber kukkuda ega mulle haiget teha. Kümneaastaselt murdsin Mälestuste metsas ringi joostes jalaluu ja oleksin peaaegu surnud, aga see oli kaks aastat tagasi. Praegu olen palju ettevaatlikum.

«Paistab, et oleme lõpetanud, Elijah,» ütleb üks neist. «Kas sa ootad kojuminekut?»

Vaatan ruumis ringi. Esimest korda märkan, et sellel pole aknaid. Võib-olla on see tingitud neist inimestest, kes siin tavaliselt istuvad – halvad inimesed, mitte sellised, nagu need, kes minuga siin praegu on. Nad on politseinikud, kuigi ei kanna ametivormi. Enne ütles see, kes mulle kokakoolat tõi, et nad kannavad mänguriideid. Ta võis nalja teha. 12-aastase kohta on mul üsna kõrge IQ, kuid ma pole kunagi nöökamisest aru saanud.

Hetkeks unustan, et nad ikka veel vaatavad mind ja ootavad mult vastust. Tõstan pilgu ja noogutan, vehkides jalgadega hoogsamalt. Miks ma ei peaks kojuminekut ootama?

Mu näoilme muutub. Ma vist naeratan.

II

Me oleme autos. Papa juhib. Nõia-Annie, kes elab Mälestuste metsa kaugemas otsas, ütleb, et tänapäeval kutsub enamik lapsi oma vanemaid emaks ja isaks. Olen üsna kindel, et tegin varem sama. Tõesti ei tea, miks ma Mamma ja Papa peale üle läksin. Ma loen palju vanu raamatuid, peamiselt seetõttu, et meil pole raha, mida uuema kraami ostmiseks raisata. Võib-olla see ongi põhjus.

«Kas nad küsisid sult ka midagi?» uurib Papa.

«Mille kohta?»

«No kõige kohta tegelikult.»

Papa võtab ristteel kiirust maha, kuigi tal on eesõigus. Ta on kogu aeg selline ettevaatlik. Alati kardab, et sõidab otsa jalgratturile, koerajalutajale või aeglaselt üle tee tippivale siilile.

«Nad küsisid sinu kohta,» vastan ma.

Esiistmel pöördub Mamma Papa poole, et pilk talle näkku puurida. Papa tähelepanu jääb teele. Ta hoiab rooli lõdvalt, nii et randmed jäävad sõrmenukkidest kõrgemale. Sel kombel sarnaneb ta anuva koeraga ja äkki tuleb mulle silme ette elutoa seinal rippuv Arthur Sarnoffi repro – Inglise madalajalgne hagijas mängimas piljardit paari sigarit pahviva hirmuäratava koeraga. Pildi nimi on «Hei! Üks jalg põrandale!», sest hagijas istub treppredelil, aga see tähendab selle mängu juures sohitegemist. Mamma vihkab seda reprot, aga mulle see meeldib. See on ainus pilt, mis meil kodus on.

«Mida nad sult küsisid?»

«Ah, tead, Papa, tavalisi asju. Mis tööd sa teed, mis hobid sul on, selliseid küsimusi.» Leian, et ei pea veel rääkima teistest küsimustest ega ka mu vastustest. Mitte enne, kui mul on olnud aega natuke rohkem mõelda. Viimastel päevadel on nii palju juhtunud ja ma pean kõiges selgust saama. Mõnikord võib elu olla üsna segane, isegi kõrge IQ-ga lapsele.

«Mis sa neile ütlesid?»

«Ütlesin, et sa oled aednik. Ja et sa parandad asju.» Ma vajutan roosale plaastrile põlve otsas lohukese sisse ja teen grimassi. «Rääkisin ka sellest varesest, kelle sa päästsid.»

Ühel hommikul leidsime tagaukse juurest varese, kes seal murtud tiivaga siples. Papa hoolitses linnu eest kolm päeva järjest, toites teda piimas leotatud saiaga. Neljandal päeval trepist alla astudes avastasime, et vares oli kadunud. Papa ütles, et varesel paranevad luud palju kiiremini kui inimestel.

III

Me jõuame linna serva. Siin on vähem hooneid, vähem inimesi. Silman kõnniteel kahte vormiriietust kandvat poissi: hallid püksid, kastanpunased jakid, kulunud mustad kingad. Nad on umbes minuvanused. Huvitav, mis tunne on koolis õppida, mitte koduõppel olla. Kodus pole mul ühtki raamatut, mida ma poleks kümme korda läbi lugenud, niisiis olen üsna kindel, et saaksin koolis hästi hakkama. Nõia-Annie ütleb, et mul on palju suuremate teadmistega meeste sõnavara. Kunagi oli üks näitekirjanik, kes teadis kuutkümmet tuhandet sõna. Tahaksin tast ette jõuda, kui suudaksin.

Kui me poistest mööda sõidame, surun peopesa vastu akent. Kujutan ette, kuidas poisid end minu poole pööravad ja lehvitavad. Kuid nad ei tee seda ja juba on nad silmist kadunud.

«Kas sa minust ka midagi rääkisid?» küsib Mamma.

Ta nägu on endiselt profiilis. Mind rabab see, kui ilus ta täna on. Kui madala päikese kiired läbi pilvede tungivad, säravad Mamma juuksed nagu rohekaskollane kuld. Ta on ingli moodi või nagu mõni sõdalasest kuninganna, kellest olen lugenud: Boudicca või Artemisia. Ma tahan esiistmele ronida ja end ta süles kerra tõmmata. Selle asemel pööritan tehtult liialdades silmi. «Ega ma mingi täielik juhmard pole. Ainult sellepärast, et ükskord ära eksisin.»

Juhmard on mu uus lemmiksõna. Eelmisel nädalal oli selleks tatraveski, mida ma kasutan liiga jutuka inimese kohta. Iga inimese elus peaks olema paar tatraveskit, soovitatavalt koos mõne juhmardiga, kes seltsi pakuksid.

Vaatan uuesti aknast välja. Seekord näen ainult põlde. «Loodan, et Gretega on kõik okei.»

«Gretega?» kordab papa.

Kohe on mul kõhus imelik tunne – õline ja libe, nagu oleks mul sees mõni madu, kes end kokku ja lahti kerib. Mulle meenub, et Grete on saladus. Tõstan pilgu ja näen Papa silmi tahavaatepeeglis. Ta kulm on kortsus. Mul hakkavad käed värisema.

Vaatan Mamma poole. Pulss taob kurgus. «Elijah, mingit Gretet pole olemas,» ütleb ta. «Arvasin, et sa said sellest aru.»

Kõhus kerib madu end rohkem lahti. «Ma… ma mõtlesin Nõia-Anniet,» kogelen ja seejärel paristan: «See on ta mängunimi. Ise mõtlesin selle välja. Täitsa tobe ikka.»

Papa pilk on peeglis kinni. «Arvan, et Nõia-Annie sobib talle paremini kui Grete,» kostab ta. «Nõus, semu?»

Suus on mõru maitse, oleksin nagu sitikat või kärnkonna hammustanud. Tõmban keelega üle hammaste ja neelatan. «Jah, Papa.»

Meie kodukoht ei ole midagi taolist, nagu ma Nõia-Annie televiisorist olen näinud. Siin pole kõrghooneid ega moodsate kodude ridu – on ainult metsad, põllud, küünid, lehmalaudad ja häärber, mille nimi on Rufus Hall. Kinnistul on ka paar kivimaja, sealhulgas meie oma. Neid kutsutakse moonamajadeks.

Mälestuste metsa taga on Sõrmenuki järv. See pole järve pärisnimi – arvan, et sellel polegi nime. Ma lihtsalt leidsin ükskord kallast ääristavast roostikust kolm väikest luud, mis olid ühendatud kõdunenud ligamendiga. Need paistsid, nagu võiksid olla väikese lapse nimetissõrme luud. Panin need oma mälestusesemete ja kummaliste leidude kogusse – uhke nimi Tupperware karbile, mis on mu toas peidetud lahtise põrandalaua alla.

Üsna järve lähedal on koht, mida ma kutsun Rattakülaks. See on pigem laager kui miski muu, eklektiline kollektsioon pikapitest ja haagissuvilatest, millega juba ammu siia tuldi ja mis on praegu enamasti nii roostes, et nendega enam ära sõita ei saa. Ma pole kunagi aru saanud, miks Meunierid oma maal Rattaküla rahvast sallivad, aga nii see on.

Meunierid elavad Rufus Hallis. Ainult nemad kahekesi ongi ringi uitamas kogu sellel maa-alal. Leon Meunier veedab suurema osa ajast Londonis. Kui ta on mõisas, näen teda mustas Defenderi maasturis ringi põristamas, peas nägu, nagu muretseks ta selle üle, et taevas hakkab kohe alla kukkuma. Nende maja koos aedadega oleks vinge koht, mida avastada, aga Papa ei luba mul kunagi sinna minna.

Auto peatub jõnksatades. Taipan, et oleme kodus. Eesistmel langetab Mamma pea. Ei tea, kas ta palvetab. Kui ma pilgu sülle heidan, näen, et mu käed ei värise enam. Teen turvavöö lahti ja kraban ukselingist kinni, aga loomulikult ei saa ma välja. Vanemad kasutavad ikka veel lapselukke, kuigi ma olen juba 12-aastane.

Ootan, kuni Papa ukse lahti teeb. Siis laskun vingerdades istmelt alla. Papa vantsib mööda aiateed üles, õlad kanged, justkui kannaks ta neil kõiki maailma muresid. Me Mammaga järgneme talle.

Maja aknad on pimedad, andmata mingit aimu sellest, mis sees peitub. Välisukse moodustab üks tammepaneel. Postkasti pole. Papa saab harva posti ja kui saab, viiakse see otse Meunierile. Mamma ei saa üldse midagi. Uksel pole numbrit, sest me ei ela mingil tänaval. Kui keegi mulle kunagi midagi saadaks, peaks ta ümbrikule kirjutama: Elijah Northile metsavahi majas VÄGA AUSTATUD FAMERHYTHE’I LORDI MEUNIERI KAUDU, Rufus Hall, Meunierfields. Seda on päris pikalt vaja kirjutada ja see selgitabki, miks Mamma pole ainus, keda postiljon ignoreerib.

Uksesilluse külge on löödud tagurpidi hobuseraud, pandud sinna, et see meile õnne tooks. Selle alt astun majja.