Leina ei ole võimalik lõpuni kontrollida

Foto: Shutterstock

«Postskriptum» on kauaoodatud järg iiri menukirjaniku Cecelia Aherni tuntuimale armastusromaanile «P.S. Ma armastan sind». Loe raamatust katkendit!

Cecelia Ahern, «Postskriptum». Foto: Raamat

Holly Kennedy abikaasa surmast on möödas seitse aastat. Kuus aastat mehe viimase kirja lugemisest, mis julgustas teda uut elu alustama. Holly on uhke vahepealsete aastate jooksul saavutatud arengu üle. Kuid kui tema poole pöördub abipalvega Gerry kirjadest inspiratsiooni saanud grupp inimesi, kes nimetab end PS. Ma Armastan Sind klubiks, leiab Holly end taas selle maailma lävepakult, mille selja taha jätmiseks ta on nii palju vaeva näinud.

Esiti vastumeelselt nõustub Holly klubi liikmeid abistama, kuigi seotus nende inimestega ähvardab lõhkuda rahuliku elu, mille ta usub end saavutanud olevat. Igaüks neist palub Holly abi, et oma lähedastele endast midagi tähendusrikast maha jätta. See viib naise erakordsele rännakule, mis paneb ta mõtlema, kas tulevikule avatud olemine tähendab mineviku reetmist ja mida tähendab kellegi igavesti armastamine …

***

Püüdle kuu poole ja isegi kui kukud, langed sa tähtede sekka.

Need sõnad on graveeritud surnuaeda mu abikaasa hauakivile. See oli üks neist ütlustest, mida ta suust sageli kuulda võis. Ta optimistlik, rõõmsameelne kõnemaneer kubises helgetest eneseabifraasidest, justkui olnuksid need elule kütuseks. Kuni ta surmani olid seesugused positiivsed lööklaused mind täiesti külmaks jätnud. Alles siis, kui ta läinud oli ja minuga hauast kõneles, mõistsin nende sõnade tõelist tähendust, tunnetasin neid, uskusin neisse päriselt. Klammerdusin nende külge.

Veel terve surmale järgneva aasta õnnistas abikaasa Gerry mind igakuiste üllatuskirjade näol oma sõnadega. Sõnad oli ainus, mis mul temast alles oli. Sõnad, mis ei tulnud küll enam tema suust, kuid olid kirja pandud tema mõtetest; tema peast; ajust, mis oli juhtinud veel tuksuva südamega keha. Sõnad tähendasid elu. Ja ma hoidsin neist kinni, pigistasin ta kirju nii tugevasti pihkude vahel, et sõrmenukid tõmbusid valgeks ja küüned tungisid peopessa. Hoidsin neist kinni, justkui rippunuks nende küljes mu elu.

On 1. aprilli õhtu, kell on seitse ja ma naudin valguse taassündi. Õhtud venivad pikemaks ja kevad leevendab talve teravat, kibedat, šokeerivat näpistust. Varem olin seda aega peljanud, olin eelistanud talve, mil oli lihtne kõige eest varju pugeda. Pimedus tekitas mus tunde, otsekui olnuksin loori taha peidetud, fookusest väljas, peaaegu nähtamatu. Olin seda nautinud; lühikestest päevadest ja pikkadest öödest rõõmu tundnud; lugenud minuteid, kuni taevas oli piisavalt pime, et oleks aktsepteeritav taas talveunne vajuda. Nüüd astun valgusele vapralt vastu, ma vajan seda, et mitte uuesti auku kukkuda.

Mu metamorfoos sarnanes šokile, millega keha reageerib jääkülma vette kastmisele. Veega kokkupuutel on vastupandamatu tung kiljatada ja välja ronida, kuid mida kauemaks vette jääda, seda enam keha harjub. Külm, nagu pimeduski, võib muutuda näiliseks varjupaigaks, kust ei taheta enam välja tulla. Kuid ma tegin seda; jalgade ja kätega vehkides rabelesin pinnale. Ronisin välja – huuled sinised, hambad plagisemas –, sulasin üles ja jätkasin eluga.

Päev muundumas ööks, talv muundumas kevadeks – üleminekuajal üleminekukohas. Surnuaias, mida peetakse viimseks puhkepaigaks, valitseb maa peal suurem rahu kui maa all. Mulla all puidust kirstude rüpes toimub kehade muundumine, loodus otsusekindlalt maiseid jäänuseid lagundamas. Isegi surnuna jätkab keha pidevat transformeerumist. Lähedusest kostab laste muretu naer, mis katkestab vaikuse. Nad ei adu või siis ei huvita neid, et nad seisavad kahe maailma vahepeal. Leinajad vaikivad, kuid nende valu mitte. Haav võib küll sisemine olla, kuid seda on kuulda, seda on näha, seda on tunda. Nende kehad kannavad südamevalu nagu nähtamatut keepi; see rusub õlgu, tuhmistab pilku, aeglustab sammu.

Abikaasa surmale järgnevatel päevadel ja kuudel, soovides meeleheitlikult end taas tervikuna tunda, otsisin mingit üleloomulikku sidet, midagigi, mis mind temaga ühendaks. See oli nagu väljakannatamatu janu, mis vajas kustutamist. Päevil, mil mul õnnestus voodist välja saada, hiilis ta kohalolu mu selja taha ja koputas õlale, ning ühtäkki valdas mind talumatu tühjus. Mu süda oli kokku kuivanud. Leina ei ole võimalik lõpuni kontrollida.

Gerry valis kremeerimise. Ta säilmed on urnis, mis on paigutatud kolumbaariumi seinanišši. Tema kõrvale panid koha kinni ta vanemad. Urni kõrval seinas olev tühi auk on mõeldud mulle. Mul on tunne, nagu seisaksin surmaga silmitsi, mis on miski, mida ma oleksin pärast ta lahkumist kahe käega tervitanud. Ükskõik mis, et vaid temaga koos olla. Ma oleksin hea meelega sellesse nišši roninud ja oma keha kondiväänaja kombel ta säilmete ümber kägarasse tõmmanud.

Ta on seina sees. Samas ei ole teda ei siin ega seal. Ta on läinud. Ta energia on muundunud millekski muuks. Temast on järel vaid aineosakesed, mis on kõikjale mu ümber laiali pillutud. Kui saaksin, kutsuksin kokku terve sõjaväe, et iga viimne kui aatom kinni püüda ja ta tagasi kokku panna, aga kõik kuninga hobused ja kõik kuninga mehed … me õpime selle laulu selgeks elu alguses, kuid mõistame selle tegelikku tähendust alles lõpus.

Ühe korra asemel õnnestus meil hüvasti jätta kahel korral. Pikaajaline vähk, millele järgnes aasta jagu kirju. Ta heitis hinge, teades salamisi, et temast jääb mulle midagi maha, millest kinni hoida, veel midagi peale mälestuste. Isegi pärast surma leidis ta viisi, kuidas koos uusi mälestusi luua. Maagia. Jumalaga, mu arm, jumalaga taaskord. Nendest oleks pidanud piisama. Ma arvasin, et neist piisas. Võibolla seepärast inimesed tulevadki surnuaeda. Et taas hüvasti jätta. Võib-olla ei tulda siia üldse tere ütlema – hoopis trööst hüvastijätust, rahulik ja vaikne, süütundeta lahkuminek on see, mis inimesed siia toob. Me ei mäleta alati esmakohtumist, sageli mäletame hoopis, kuidas me üksteisest lahkume.

Mulle tuleb üllatusena, et ma siin tagasi olen; nii selles asukohas kui ka selles meeleseisundis. Seitse aastat Gerry surmast. Kuus aastat sellest, mil lugesin ta viimast kirja. Ma olin, olen edasi liikunud, kuid viimase aja sündmused on kõik pea peale pööranud, mu sisemuse segi raputanud. Ma peaksin edasi liikuma, aga mu elu kulgeb tõusu ja mõõna hüpnootilises rütmis, justkui oleks ta käsi minu poole sirutatud ja tõmbaks mind tagasi.

Silmitsen hauakivi ja loen veel kord Gerry lauset.

Püüdle kuu poole ja isegi kui kukud, langed sa tähtede sekka.

Nüüd ma saan aru, mida ta mõtles. Sest seda me tegime, mina ja Gerry. Me püüdlesime kuu poole. Me kukkusime. Kõik see, mis mul nüüd on; kõik, mis ma olen; uus elu, mille ma olen viimase seitsme aasta jooksul ilma Gerryta üles ehitanud, ongi siis tähtede sekka langemine.