Psühhiaater: veidi ägestunud jutuajamised sõpradega on tegelikult kasulikud
26. märts 2022, 20:54
/nginx/o/2022/03/26/14448406t1h6ba2.jpg)
Psühhiaater Bruce D. Perry ja Oprah Winfrey kirjeldavad Heliose kirjastatud raamatus «Mis sinuga juhtus?» murrangulist ja tähendusrikast lähenemist traumade käsitlusele, mis võimaldab «Mis sul viga on?» asemel küsida hoopis «Mis sinuga juhtus?»
Oprah tõdeb raamatus, et näeb seda alatasa - keegi teeb mingi vea või miski, mida ta kunagi ammu ütles, kerkib taas pinnale ja «tühistav kultuur» võtab võimust. Mitte keegi ei taha teisi kuulata. Ta vestleb raamatus dr Perryga teemal, miks on nii oluline kuulata ja päriselt kuulda.
Meie maailm on suhtevaene
Dr Perry on öelnud, et meie maailm on suhtevaene. Elame keskkondades, kus kohtame vähem inimesi, ja isegi kui kellegagi kohtume ja suhtleme, ei kuula me üksteist ega ole päriselt kohal. Selline ühenduse puudumine muudab meid haavatavamaks.
Perry põhjendab, et ehkki elame imelises riigis, mis on täis häid inimesi, oleme kollektiivselt vähem sitked. Meie võime inimestena stressitegureid taluda kahaneb, kuna omavahelised sidemed vähenevad.
Ta lisab, et suhtevaesus tähendab, et stressi korral on puhvreid vähem. Muutume tundlikumaks kõige suhtes, mis tundub potentsiaalselt ohtlik, näiteks teistsuguste poliitiliste vaadetega inimene. Paljud reageerivad suhteliselt tühiste probleemide korral üle. Ja kui oleme olekust sõltuva funktsioneerimise tagajärjel ülemäära tundlikud, läheme kärmesti üle vähem ratsionaalsele, rohkem emotsionaalsele mõtlemisele ja tegutsemisele. Kaotame võime rahulikult kellegi teise arvamust kaaluda, mõelda ja üritada näha asju tema seisukohast.
Vestlused suurendavad sitkust ja empaatiat
«Irooniline on see, et kogu inimeste suhtlust iseloomustavad üksteisest möödarääkimised ja väärarusaamad, ent seejärel tehakse asi korda. Nagu minu hea sõber, arengupsühholoogia pioneer Ed Tronick õpetab, on inimestevaheliste sidemete rebenemine ja parandamine sitkuse suurendamise mõttes kasulik. Need rebenemised on täiuslikud doosid mõõdukat kontrollitavat stressi,» tõdeb dr Perry.
Ta toob välja, et vestlus näiteks soodustab sitkust; arutelud ja väitlused perekondlikel õhtusöökidel ja veidi ägestunud jutuajamised sõpradega – kuni neid saab parandada – on sitkust ja empaatiat suurendavad kogemused.
«Me ei tohiks vestlusest lahkuda raevuhoos; peaksime ennast reguleerima. Rebendid parandama. Taas sideme saavutama ja arenema. Kui lähed lihtsalt minema, kaotavad kõik. Me kõik peame paremini kuulama, reguleerima, mõtisklema. See nõuab võimet andestada, olla kannatlik. Küpsed inimlikud suhted hõlmavad pingutust mõista endast erinevaid inimesi, aga kui me ei söö koos perega, kui me ei käi sõpradega väljas vahetult juttu ajamas ja suhtleme vaid sõnumite või Twitteri kaudu, ei saa me luua positiivset, tervet vastastikust inimliku sideme mustrit,» ütleb ta.
Empaatia on oskus seada end kellegi teise olukorda
Dr Perr kirjeldab, et empaatia on oskus seada end kellegi teise olukorda – nii emotsionaalselt ehk tunda pisutki seda, mida teine tunneb, kui ka kongitiivselt ehk näha olukorda teise inimese silmade läbi. Kui alustada suhtlust empaatilise hoiakuga, ei suhtu sa toimuvasse nii kergesti negatiivselt.
«Ja loodetavasti võimaldab see inimest paremini tundma õppida, isegi kui sa teda juba tunned. Tõenäoliselt õpid paremini tundma tema lugu ja see omakorda võimaldab sul temaga suheldes olla rohkem reguleeritud,» ütleb ta.