KATKEND RAAMATUST ⟩ Kelly Sildaru ema Lilian Talving: Tõnis ei lõpetanud minu terroriseerimist ega oma sobimatuid suhteid minu kunagise sõbrannaga

Kelly Sildaru ja ema Lilian Talving. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

Loe katkendit Kalle Muuli kirja pandud raamatust «Imelaps. Kelly Sildaru lugu». 

Möödunud aasta 17. veebruaril rääkis edukas freestyle-suusataja Kelly Sildaru Eesti Televisiooni saates «Pealtnägija», et on olnud perevägivalla ohver. Suhtest ja hukka läinud kooselust Tõnis Sildaruga kirjutab raamatus ka Kelly ema Lilian Talving. 

Loe raamatust lõiku, milles Kelly Sildaru ema Lilian Talving kirjeldab peretüli algust ja Kelly isa Tõnis Sildaru käitumist.

***

Selliseid suhteid ei tohi taluda

Lilian Talving

Enne 2018. aasta aprilli oli meie elu võrdlemisi tavapärane. Kuigi tagasi vaadates võis meie suhtes algusest peale näha hoiatusmärke sellest, et tegemist on erilise kontrollivajadusega ja armukadeda inimesega. Kuna olin tol ajal nii noor, ei teadnud ma toimiva suhte alustest midagi ja Tõnise soovid ning nõudmised olid mulle seaduseks. Minu ainus eesmärk oli olla lihtsalt hea naine ja kõigega leppida. Tegelikult kehtis see kõigile ja kehtib veel praegugi. Seni kuni kõik käib Tõnise pilli järgi ongi hästi, niipea, kui keegi julgeb pead tõsta, teisiti mõelda või koguni vastu hakata, saab sellest inimesest automaatselt vaenlane.

Alates 2018. aasta aprillist, kui Tõnis sai teada ühest minu rumalast tembust, millega olin hulk aastaid tagasi umbes 26-aastasena hakkama saanud, hakkas kõik allamäge veerema. Ta läks peast täiesti segi. Mul ei olnud võimalik talle midagi seletada. Küsimustele pidin vastama nii, nagu tema kuulda tahtis või oma peas välja oli mõelnud.

Kelly Sildaru elulooraamatu «Imelaps Kelly Sildaru» esikaas. Foto: Kava kirjastus

See aeg, kui ta mind järjepidevalt mutta tampis ja ma ennast murust madalamana tundsin, oli kohutav. Õnneks leidus inimesi, kes kõike minuga toimuvat ja mulle tehtavat kõrvalt nägid. Nad ei suutnud seda taluda ega tahtnud sel lasta jätkuda. Lõpuks otsustasid need inimesed minevikus aset leidnud sündmuste osas suu avada, et minu piinamistele punkt panna. Tänu nendele sain ma teada Tõnise ja ühe minu kunagise parima sõbranna vahelisest afäärist, millest tänaseks on saanud nende kooselu, mille juurde käib seegi, et Tõnis treenib tema last nagu varem Kellyt. Selle kauge minevikusaladuse ilmsikstuleku järel sain ma aru, miks Tõnis minu selgituste ja vastustega rahule ei jäänud. Ta võttis seda kõike oma mõõdupuu järgi. Ta arvas, et mina olen sama patune kui tema ja võibolla ta isegi tahtis, et see nii oleks.

Ent erinevalt minust ei soovinud Tõnis lahku minna. Ta tahtis mind iga hinna eest kinni hoida, et säiliks ühtse ja ilusa pere fassaad. Selle purunemine tundus tema kõige suurem hirm olevat. Aga selle kõige säilitamiseks ei olnud ta suuteline ise midagi tegema. Ta ei lõpetanud minu terroriseerimist ega oma sobimatuid suhteid minu kunagise sõbrannaga. Ta ei olnud valmis millestki loobuma. Ta tahtis, et kõik jääks talle alles – nii ilus pere kui ka sobimatud kõrvalsuhted. Suuga võis ta suure linna teha, aga kui sinna juurde oli vaja ka tegusid, siis ei tulnud kärbsepesagi.

Tema meel muutus minutitega. Ühel hetkel olin kõikides tema hädades ja õnnetu olemises süüdi mina, nii et ainult minu surm laseks tal õnnelikuks saada, aga juba järgmisel minutil olin ma talle kõige armsam ja olulisem inimene siin maamunal, inimene, kelle kõrvale ta tahab maetud saada. Ta lubas mulle maad ja ilmad kokku, lubas kuu ja tähed taevast alla tuua, et saaks mind vaid õnnelikuks teha. Loomulikult ei võtnud ma seda kõike kuulda ega uskunud ainsatki ta sõna.

Tollest aprillikuust alates lõi Tõnises välja naistevaenulik hoiak -- kõik naised olid hoorad ja litsid, ka ta enda ema ja vanaema. See avaldus ka Kellyga suhtlemises. Ta elas kogu oma frustratsiooni Kelly peal välja. Mõnda aega lapsed ilmselt võisid vaid aimata, et midagi käärib, kuni ühel hetkel ma rääkisin Kellyle ära, mis toimub. Ta oli siis 16-aastane ja sai väga hästi aru, mis on õige ja mis vale, nagu ka sellest, kui ebaõiglane oli Tõnise käitumine minu suhtes. See muidugi ei pannud Tõnist vähimalgi määral vabandama, kahetsema ega midagi heastama. Vastupidi, see kõik sundis teda kasutama üha rohkem vaimset ja füüsilist vägivalda lootuses, et nii suudab ta mind endale alluma panna.

Kelly nägi seda kõike pealt. Kuna ta teadis, mis selle kõige taga on, siis hakkas ta isa noomima ja ütlema, et tema käitumine ei ole ilus ega õige. Nii sattus Kelly isa silmis minuga samale pulgale. Nüüd oli meid kaks, keda oli vaja vägivallaga endale alluma sundida. Mingist hetkest alates olime me juba nii karastunud, et see, mida Tõnis korraldas ja meie mõjutamiseks teha üritas, ei täitnud enam oma eesmärki. Kohati oli see kõik isegi nii halenaljakas, et me ei teadnud, kas nutta või naerda.

Ma ütlesin Tõnisele, et ei soovi sellist suhet, sest see kõik on nii üdini vale ja võlts. Üks asi on see, kuidas ta mind aastaid mu kunagise sõbrannaga petnud on, aga hoopis teine lugu on see, kuidas ta meid terroriseerib ja lugupidamatult kohtleb. Ma ei saa ega taha olla koos inimesega, kes mitte kedagi ega midagi ei austa, kes oma lihast tütart ahviks sõimab või teatab, et Kelly on tema arvates vaimse väärarengu või arengupeetusega. Ja et Kelly saaks aru, mis tunne isal on, soovib ta, et tütrel sünniksid vigased lapsed. Inimesed on Tõnise jaoks üksnes vahendid ja mina seda olla ei soovi.

Tõnise jaoks oli kõige olulisem see, kuidas asjad väljapoole paistavad. Kui ta sai aru, et mingit romantilist suhet meie vahel enam ei ole ega tule, siis avaliku skandaali puhkemise ärahoidmiseks tegi ta mulle ettepaneku elada niisama koos ja võtta seda kui äriprojekti.

Mulle ei olnud see kuidagiviisi vastuvõetav. Minu jaoks oli väga oluline näidata oma lastele, et selliseid suhteid ei pea ükski inimene taluma. Ega tohigi taluda. Veelgi olulisem oli see, et Henry tulevase mehena näeks ja saaks aru, et tegudel on tagajärjed ja et selliselt ei sobi ega tohi kohelda ühtegi naist, ühtegi inimest.