KATKENDID ⟩ Ilmunud on Berit Kaschani luulekogu «Täna piisab vähesest»

Berit Kaschani luulekogu «Täna piisab vähesest». Foto: Kirjastus Puänt

Ilmunud on Berit Kaschani kolmas luulekogu «Täna piisab vähesest», mis paneb mõtlema, kuhu seada oma kohustuste piirid ning kui palju on meil üldse võimalust ja oskusi oma ärevust märgata ning vähendada.

Kogumik koondab ühe aasta jooksul kirjutatud tekstide paremikku. Selles on elamise lusti ja leppimist, nukrust ja vabastavat narrust. Ka lugeja tahab sealsamas uskuda, et kuu tagant läheb tee ja sellesama kuu pealt kukkunud olla. Ning teada, kuidas valutava südame servi ravida. Et siis korraga mõista – üldiselt, ikkagi, piisab vähesest.

Luulekogu Tallinna esitlus toimub 30. märtsil kell 18 asukohas Kopli Couture (Telliskivi 60a/5).

Loe katkendeid Berit Kaschani luulekogust «Täna piisab vähesest».

***

Nimetu tervitused

Ärkan kell pool neli aprilliöösse ja

korraga tean, et on asju,

millesse ma enam ei usu.

Ma ei usu, et kõik koerad on isased ja kassid emased.

Ma ei usu, et ma suudan

viimseni taastada oma vigastatud instinktid.

Ma ei usu, et ma tingimata pean hoidma saledat joont,

teadmata, kes, ja mis ajendil, selle joone tõmbas.

Ma ei usu täieliku adekvaatsuse võimalikkusse, kõik inimesed on

milleski naiivsed ja mingites asjades põhjendamatult paranoilised.

Ma ei usu, et kõik siirad südamesoovid täituvad. Väga suur osa

neist jääb vigastatult lebama soovide magistraali serva, sest neist

sõitsid üle või lihtsalt mööda kellegi teise võimsamad ja tugevamate konstruktsioonidega samasuunalised soovid.

Ma ei usu, et Babüloni rippaiad tegid õnnelikuks selle naise, kelle

jaoks need ehitati.

Ma ei usu, et ma suudan selles elus kirjutada väga palju luuletusi,

milles poeetiline pinge tõesti püsib ja millel oleks ka täpne

kujundikeel ja mis ei meenutaks mulle üha enam kõiki neid

tüütuid teiste inimesi luuletusi, mida olen lugenud ja mida

sisimas pean lihtsalt lobisemiseks.

Aga ma ei jäta ka kirjutamata.

Isegi avaldamata ei jäta. Kõike.

Sest ma usun, et ka minul on võõrandamatu õigus oma õnnele ja

väikestele ekstravagantsustele, mis mõnikord väljenduvad pikale venivates juttudes.

Mõnikord aga lootuses öistest vaikuspunktidest esimese linnulaulu abil välja pääseda.

Ma usun, et olen elu jooksul muutunud rohkem, kui hetkel

veel käibivates arengupsühholoogilistes teooriates

ühe inimese puhul võimalikuks peetakse.

Ma usun, et suurema osa pärisarmastusest, mida minuga on jagatud,

olen ma ära tundnud.

Ma tõesti usun, et seda, keda tuli ära põletada ei suuda, muudab ta

tugevamaks. Aga ka julmemaks.

Ma usun, et on inimesi, kellele ei ole tervislik silma vaadata.

Ma usun, et minu igatsust lõpmatu avaruse järele ei leevenda ükski maine hüve.

Usutavasti tuleb mul õppida olema kannatlik.

Ma usun, et ma leian ükskord jälle üles oma sõprade korterivõtmed,

mis mulle kunagi igaks juhuks hoiule anti.

Ma usun, et kuu tagant läheb tee. Ma usun, et selgitused, kuhu see viib,

on alati olnud peidetud maailma instrumentaalmuusika paremikku.

Ma usun, et iga sõna sisim soov

on vaikusele meeldida.

Berit Kaschani luulekogu «Täna piisab vähesest». Foto: Kirjastus Puänt

Narrinurr

Narr. Narrrr. Narrrr. Nrrnurr.

Mis hääl see on?

See on ju narrinurr!

See on rõõm vastamata armastuskirjast,

ja rahulolu ebaõiglaselt kõrge trahviga, see on elu absurdile

alistunud inimese rõõmuhüüe, see on narrinurr. See on tunne,

et tuleks pakkuda end sõprade kolimisele appi ka siis,

kui oled ise olnud päevi magamata,

see on seenelkäik kell pool kuus õhtul, kindla plaaniga

kõht täis saada, see on elurõõm, mis võrsub valearvestustest,

see on narrinurr, stiilipuhas narrinurr,

viimasest rongist mahajäämise lust,

nauding prillide kaotamisest ja

õunakoogis suhkru asemel soola kasutamine,

see on vabanemine ootustest, see on võimalus uuele,

see on elu, mille tähendus tiheneb läbi alternatiivide

ja veendumus, et just sina oledki see igavene

ja lollikindel jumalate

plaan B.