Meditatsioon juhib ka lapsi tasakaalu ja rahu suunas

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Praktilises ja inspireerivas raamatus «Rahulikud lapsed» õpetab Lorraine E. Murray lapsevanematele, õpetajatele ning noorsootöötajatele, kuidas viia lastega läbi mõnusaid ja rahulikke meditatsioone.

Sõnal meditatsioon on palju erinevaid tõlgendusi. Mõne jaoks on see sünonüüm mõistetele lõdvestumine või stressi juhtimine. «Kui ma esimest korda mediteerimisega tutvust tegin, polnud mul aimugi, mida oodata, ja ehk on sinulgi sama tunne. Aga võib-olla oled joogatunnis juba mingisugust meditatsiooni proovinud,» kirjutab Murray.

Meditatsiooni tegelik selgitus

Tõsiasi on see, et kõik (nii lapsed kui ka täiskasvanud) kogevad igapäevaselt teadvuse erinevaid seisundeid – und, täielikku erksust ja poolunes olemist ehk unelemisseisundit.

Kuid kas sa teadsid, et aju elektrilise tegevuse tagajärjel tekkinud magnetlainete sagedus muutub vastavalt teadvuse seisundile? Seda lainesagedust on teadlased mõõtnud EEG-ga (elektroentsefalograaf), mis mõõdab aju elektrilise tegevuse erinevaid tasandeid erinevate teadvusseisundite korral. Aju aktiivsust mõõdetakse hertsides (võngete arv sekundis).

Täielik ärkvelolek

Kui lapsed on täiesti ärkvel, jääb nende ajuaktiivsus tavaliselt 15–30 hertsi (Hz) vahele. Seda nimetatakse beeta sageduses olemiseks ja just selles seisundis on lapsed suurema osa oma päevategevuste ajal – mängides, koolitöid tehes, rääkides, jne. See on teadvuse selline seisund, milles me kõik oleme siis, kui teadvustame endale ümbritsevat, näiteks loeme het- kel seda raamatut.

Lorraine E. Murray, «Rahulikud lapsed».
Lorraine E. Murray, «Rahulikud lapsed». Foto: Raamat

Olemas on ka veel alfaseisund, mida on laste puhul väga kasulik soodustada just mediteerimist silmas pidades. Murray selgitab, et alfaseisundi puhul jääb laste ajulainete sagedus vahemikku 9–14 Hz; nad küll märkavad ümbritsevat, ent ei mõtle ega analüüsi, vaid lihtsalt naudivad ja viibivad hetkes. Ta võrdleb seda seisundiga, mida tunneme voodis olles vahetult enne magamajäämist, mil märkame, kui soe, mugav ja lõõgastav ning kui hea ja kindel on voodis olla. Või kogeme siis, kui naudime looduse ilu – päikeseloojangut või metsavaikust –, mis meid üleni endasse haarab, nii et tavapärane mõtete virvarr lakkab.

Alfasagedus on teadvuse selline seisund, kuhu lapsed võiksid mediteerimise ajal jõuda, ning seisund, kuhu täiskasvanud algajad mediteerijad harjutades jõuavad.

Pinnapealne uni

Pärast alfa lainete kadumist saabub sügavam teadvuse seisund, mida nimetatakse teetaseisundiks ja mille sagedus on 4–8 Hz. Selles seisundis ei ole mõtteid. Me kõik kogeme mingil määral teetasagedust. Teadvuse sügavamat seisundit seostatakse sügava une ja unenägude nägemisega. Harjutades on võimalik mediteerimise käigus teetaseisundisse jõu- da, ent seda soovitatakse pigem täiskasvanutele, kelle aju on neuroloogiliselt välja kujunenud. Mõni kogenud mediteerija siseneb sellesse seisundisse küsimusega, millele ta otsib lahen- dust ja vastust. Selleks, et meditatsiooniga jõuda teetaseisun- disse, on vaja harjutada, kuid me kõik kogeme seda seisundit põgusalt – sügavast unest väljudes või sügavasse unne jäädes.

Teetaseisundis olles võib meid üles äratada või «tagasi tuua» näiteks kusagilt kostuv heli või müra. Teetaseisund on arvatavasti just see seisund, milles viibivad imikute vanemad, kui nad esimese kuue kuu jooksul beebi nutu peale kergesti ärkavad. Teetaseisundile viitame ka siis, kui räägime unestaadiumist, milles näeme unenägusid. Murray peab teetaseisundit sügava une ehk deltaune eelkäijaks.

Deltasagedust kogeme sügava une seisundis. Ajulainete võnkesagedus on madal, 1–3 Hz. Selles unefaasis käivitub kehas rakkude uuenemise režiim, keha n-ö terveneb füüsiliselt ja jõuab taas tasakaalu. Selles faasis unenägusid ei esine.

Vaimsus ja sisemine tasakaal

Viimastel aastatel on Murray märganud, et mediteerimisest on huvitatud üha rohkem need inimesed, kes on kas vaimsetel otsingutel või soovivad maandada stressi. Ometi ei ole medi- tatsioon viimane moeröögatus, vaid praktika, millega mõnes kultuuris tehti algust juba tuhandeid aastaid tagasi, olgugi et lääne inimestele, on tegemist võrdlemisi uue nähtusega. Paljud mediteerimispraktikad on siiani seotud religioosete või spirituaalsete uskumustega, aga läänes on teadvelolekut (mindfulness) ja mediteerimist hakatud praktiseerima eelkõige tervise parandamiseks.

«Olen kogenud, et ükskõik millise loogilise põhjendusega mediteerimishuvi seletatakse, on igaühes meis olemas sügavam vaimsus, mis juhib meid tasakaalu ja rahu suunas, ning mida meditatsioon aitab meil avastada,» ütleb Murray.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles