P, 5.02.2023

Mees, kes mõisteti surma, sest ta esitas liiga palju küsimusi

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Mees, kes mõisteti surma, sest ta esitas liiga palju küsimusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Sokratese surm». Illustratsioon avaldatud Pariisi ajakirjas Magasin Pittoresque 1840.
«Sokratese surm». Illustratsioon avaldatud Pariisi ajakirjas Magasin Pittoresque 1840. Foto: Shutterstock

Nigel Warburtoni kaasahaarav «Väike filosoofia ajalugu» tutvustab Lääne filosoofia suuri mõtlejaid ja nende peamisi ideid ning selgitab, miks just need filosoofid omas ajas niivõrd kandvat rolli mängisid.

Nigel Warburton, «Väike filosoofia ajalugu».
Nigel Warburton, «Väike filosoofia ajalugu». Foto: Raamat

Filosoofia keskmes on küsimused tegelikkuse olemusest ja õigest eluviisist. Neljakümnes peatükis joonistab autor välja mõtteloo arengu antiigist tänapäevani, tutvustades nii klassikalisi filosoofe, nagu Sokrates, Aristoteles, Augustinus, Hegel jt, kui ka 20. sajandi mõjukaid mõtlejaid, nagu prantsuse eksistentsialistid, Hannah Arendt jt. Mängleva kergusega ärgitab Warburton lugejaid teedrajavate filosoofidega kaasa mõtlema ning maailma ja inimeste kohta küsimusi esitama.

Nigel Warburton (snd 1962) on Briti filosoof ja õppejõud, kes toimetab nii populaarset iganädalast taskuhäälingut «Philosophy Bites» kui ka samanimelist veebilehte ja peab loenguid Tate Moderni kunstimuuseumis. Tema sulest on ilmunud mitu menukat filosoofilist mõtlemist tutvustavat teost, nagu «Philosophy: The Basics» (1992), «Thinking from A to Z» (1996) ja «Free Speech: A Very Short Introduction» (2009).

Loe raamatust katkendit!

***

Mees, kes esitas küsimusi

Sokrates ja Platon

Umbes 2400 aastat tagasi mõisteti Ateenas surma üks mees selle eest, et ta esitas liiga palju küsimusi. Filosoofe oli olnud ka enne teda, kuid just Sokrates oli see, kes lükkas filosoofiale hoo sisse. Kui filosoofial oleks oma kaitsepühak, siis oleks see Sokrates.

Nösuninaga, täidlane, kahvatu ja veidi veider Sokrates ei sobinud hästi teiste sekka. Ehkki välimuselt inetu ja tihti pesemata, oli tal erakordne veetlus ja terav mõistus. Kõik Ateenas nõustusid, et päris temasugust pole varem nähtud ega nähta tõenäoliselt ka tulevikus. Ta oli ainulaadne, kuid tekitas ka palju pahameelt. Iseennast nägi ta sellise parmlasena, nagu on kiin, kes väga vastikult hammustab. Need putukad on küll ärritavad, kuid ei tee tõsist kahju. Ateenas sellega kõik ei nõustunud. Paljudele ta väga meeldis, kuid oli ka neid, kes leidsid, et ta avaldab ohtlikku mõju.

Noore mehena oli ta olnud vapper sõdur, võideldes Peloponnesose sõdades spartalaste ja nende liitlaste vastu. Keskea veetis ta loivates turuplatsil, peatades aeg-ajalt inimesi, et esitada ebamugavaid küsimusi. See oli enam-vähem kõik, mida ta tegi. Kuid küsimused, mida ta esitas, olid teravad kui habemenuga. Need näisid otsekohesed ja selged, kuid tegelikult need seda polnud.

Näide selle kohta on tema vestlus Euthydemosega. Sokrates küsis temalt, kas petta on ebamoraalne. Loomulikult, vastanud Euthydemos. Ta arvas, et see on ilmselge. Aga mis siis, küsinud Sokrates, kui su sõber tunneb end viletsalt ning võib ennast tappa ja sa varastad tema noa? Kas pole ka see mitte pettus? Loomulikult on. Kuid selline tegu on ju moraalne ning kaugeltki mitte ebamoraalne. See on hea tegu, mitte halb, olgugi et pettus. Euthydemos vastab jaatavalt ning räägib nüüd enesele vastu. Kavala vastunäite abil näitas Sokrates, et Euthydemose üldine arvamus, nagu oleks pettus ebamoraalne, ei kehti igas olukorras. Euthydemos polnud seda varem taibanud.

Ikka ja jälle demonstreeris Sokrates, et inimesed, keda ta turuplatsil kohtas, ei tea tegelikult seda, mida nad arvasid, et teavad. Üks väejuht alustab vestlust täieliku kindlusega, et teab, mida tähendab «vaprus», kuid pärast 20 minutit Sokratese seltsis lahkub sügavas segaduses. See kogemus võis olla tõsiselt häiriv ja ajada hämmeldusse. Sokratesele meeldis väga näidata inimeste arusaamade piire ning seada kahtluse alla eeldusi, millele nad oma elu olid rajanud. Edukas vestlus oli tema jaoks selline, mille lõpul sai igaüks aru, kui vähe ta tegelikult teab. See on palju parem, kui elada edasi arvamusega, et saad millestki aru, kuigi sa tegelikult ei saa.

Tollases Ateenas saadeti rikaste meeste pojad õppima sofistide juurde. Sofistid olid nutikad õpetajad, kes andsid kõnekunsti tunde. Selle eest küsisid nad väga palju raha. Sokrates aga, vastupidi, ei küsinud oma teenuste eest mingit tasu. Tema hoopis väitis, et ei tea midagi ning kuidas ta saaks siis kedagi üldse õpetada? Sellegipoolest pöördusid õpilased tema poole, et kuulata ta vestlusi. See ei tõstnud Sokratese populaarsust sofistide silmis.

Ühel päeval läks tema sõber Chairephon Apolloni oraakli juurde Delfis. Oraakel oli vana ja tark naine, sibüll, kes vastas külastajate küsimustele. Ta esitas oma vastused tavaliselt mõistatustena. «Kas leidub kedagi targemat kui Sokrates?» küsis Chairephon. «Ei,» kõlas vastus, «mitte keegi pole targem kui Sokrates.»

Kui Chairephon sellest Sokratesele rääkis, siis ei tahtnud ta seda esmalt uskuda. See ajas ta segadusse. «Kuidas saan mina olla Ateena kõige targem mees, kui ma nõnda vähe tean?» mõtles ta. Ta pühendas aastaid inimeste küsitlemisele, et saada teada, kas leidub kedagi temast targemat. Lõpuks mõistis ta, mida oraakel oli silmas pidanud ja et tal oli olnud õigus. Paljud inimesed on head mitmesugustes asjades, mida nad teevad – puusepad tunnevad hästi puutööd, sõdurid oskavad võidelda. Kuid keegi neist ei ole tõeliselt tark. Nad ei tea tegelikult, mida nad räägivad.

Sõna «filosoof» tuleb kreeka sõnadest, mis tähendavad «tarkuse armastust». Lääne filosoofiatraditsioon, mida ka käesolev raamat järgib, algas Vana-Kreekast ning levis üle laia maailma, rikastudes aeg-ajalt ka idamaiste ideedega. Tarkus, mida filosoofia hindab, põhineb argumentidel, arutlusel ja küsimuste esitamisel, mitte lihtsalt asjade uskumisel sellepärast, et keegi tähtis isik on nõnda öelnud. Sokratese jaoks ei tähendanud tarkus lihtsalt paljude faktide tundmist ega teadmist, kuidas midagi teha. See tähendas meie eksistentsi tõelise loomuse mõistmist, sealhulgas ka meie teadmiste piiride tundmist. Ka tänapäeva filosoofid tegelevad enam-vähem sellesamaga mis Sokrates: esitavad raskeid küsimusi, peavad silmas tõendeid ja põhjendusi ning püüavad kõigest väest vastata mõnele kõige olulisemale küsimusele, mida me saame endalt küsida selle kohta, milline on reaalsuse olemus ja kuidas elada. Kuid erinevalt Sokratesest on moodsate filosoofide eeliseks see, et nad saavad toetuda filosoofilise mõtte ligi kahe ja poole tuhande aastasele traditsioonile, millele oma ideid rajada. Käesolev raamat uurib mõnede võtmetähtsusega mõtlejate ideid, kes on kirjutanud Lääne mõtteloo traditsioonis, millele pani aluse just nimelt Sokrates.

Märksõnad
Tagasi üles