Kuidas ühistransport hakkas järk-järgult eestlaste liikuvust mõjutama

Tallinn, 90ndad. Tramm. Foto: Peeter Langovits

Eesti Maanteemuuseumi toimetiste sarjas on ilmunud järjekorras teine artiklikogumik, mis kannab tähendusrikast nime «Mitmeilmeline ühistransport». Käesoleva, seitsmest artiklist koosneva kogumiku läbivaks teemaks on peaasjalikult ühistransport.

Tänavu saja aasta eest hakkas bussitransport Tallinnas ja Tartus, aga ka asulate ja linnadevahelistel teedel järk-järgult meie inimeste (ühis)liikuvust mõjutama. Seni oli inimeste vana ehk staatilist kiirus- ja tajumaailma ning mobiilsuskäitumist oluliselt ümber kujundanud raudtee ja rongid. Maanteetranspordi motoriseerumine hakkas 20. sajandi alguskümnenditest alates mõjutama järjest kasvaval määral ka Eesti inimeste senist tajumaailma ja elurütmi.

«Mitmeilmeline ühistransport». Foto: Raamat

Ühistranspordi termini tulekust ja juurdumisest meie keelepruuki pakub selle kogumiku avaartiklis sissevaadet Tallinna Ülikooli linnauuringute professor Tauri Tuvikene. Keskendutakse ka sellele, kuidas ja millistest vaatepunktidest on humanitaar- ja ühiskonnateadlased ühistransporti käsitlenud.

Ühistransport ei ole pelgalt võimalus liikuda üheskoos ühest punktist teise, vaid võib kõneleda kogukonna, riigi või linna kohta palju enamat. Sellest, kuidas ühistransport on olnud erinevates maailma linnaruumides n-ö lõuendiks kunstilisele eneseväljendusele, teeb kogumikus ülevaate Tallinna ja Turu ülikooli doktorant Aleksandra Jantšenko.

Ilukirjandus on aines, kus väljamõeldud tegelaste suhtumised ja hoiakud võivad anda edasi palju vahetumalt argiolustikku ja tunnetust, mida inimesed kogesid möödanikus reisides. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadur Elle-Mari Talivee on uurinud ühistranspordi kajastusi Eesti kirjanduses. Kogumikus avaldatud artiklis käsitleb ta Friedebert Tuglase noorusaja reise raudteel Euroopasse. Tuglase mälestused aitavad mõista, et juba enam kui saja aasta eest oli ka Eestist võimalik raudteel üllatavalt kiiresti ja mugavalt Euroopasse reisida.

Kui raudtee- ja trammiajalugu on Eestis päris palju uuritud, siis bussiliikluse minevik on oluliselt vähem käsitlemist leidnud. Nii püüab käesolev kogumik seda tühimikku täita. Transpordiajaloolane Riho Paramonov, keda huvitavad moderniseerumisprotsessid, esitab uue vaate bussitranspordi arengule Tallinnas 20. sajandi alguskümnenditel. Riho – aga ka maanteemuuseumi teadur Andres Seene maaliine kajastavast artiklist – leiab näiteid sellest, kuidas linn ja riik püüdsid 1930. aastatel kaitsta vana liikumistehnoloogia (tramm ja rong) huve ning takistada uusi tulijaid (buss) linna või riigi tulude kaitsmisele viidates. Tegemist oli transpordi globaalsete arengusuundadega, mis kajastusid ka Eestis.

Bussitranspordi ajalugu Eestis võlgneb palju oma valdkonna entusiastidest uurijatele. Tallinna ühistransporti on pühendunult uurinud Aare Olander. Selles kogumikus teeb ta kokkuvõtte oma uuringutest, esitades Tallinnast lähtuvate lähi- ja kaugbussiliinide ajaloo 1920. aastatest kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

Bussikerede valmistamine Eestis oli 1920.–1930. aastatel pigem reegel kui erand. Tartus kandusid aga bussiehituse oskused ja traditsioonid edasi ka nõukogude võimu defitsiidimajanduse tingimustesse. Tarvo Puusepp on Tartu autoremonditehases valmistatud kohaliku autobussi TA-6 lugu põhjalikult uurinud ja sellest ka raamatu kirjutanud. Selles kogumikus teeb ta teemast kokkuvõtte ja lisab ka vahepealsel ajal lisandunud uut asjakohast teavet.