Eestlane Kanadas: mina pingutan, et rääkida eesti keelt, aga Eestis elavad eestlased kasutavad ingliskeelseid väljendeid

Pildil Eesti Maja Torontos. Foto: Peeter Langovits

Kirjastuses Petrone Print on ilmunud Ene Timmuski «Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal» koos uue epiloogiga. Loe raamatust katkendit!

Olen vahel mõelnud, et (juba üle poole sajandi siin ilmas igal hommikul silmi lahti tehes) kuulun oma maailmavaatelt pigem nende eestlaste hulka, kelle sünnikuupäev langeb nn esimese vabariigi perioodi. Minu jaoks on eesti keele ja kultuuri hoidmine ülioluline. Üks 82-aastane helehallide lokkidega härrasmees oma kaunis pisut laulvas eesti keeles rääkis lausa seda, kuidas ta «Minu Kanada» raamatut lugedes oli pidevalt kaasa noogutanud. Nii palju minu mõtteid ja kogemusi olid täpselt samasugused nagu temal 1950ndatel Kanadasse jõudes. Jah, olen nende moodi, esimese põlvkonna esindaja võõral maal. Ega ma muidu siin kodus koos Tomiga poleks oma lastega nii hoolsalt emakeeles rääkinud.

Ene Timmusk, «Minu Kanada». Foto: Raamat

Minu suureks ja rõõmsaks üllatuseks hoiavad ja kaitsevad meie tütred oma keeleoskust peaaegu sama kiivalt. Meenub olukord, kui saime juhtumisi kokku ühe emaga, kelle tütar oli mu kunagine Eesti kooli õpilane. Vahetasime mõned eestikeelsed laused, mispeale see naine – mu õpilase ema – jätkas juttu inglise keeles. Kuna ma olen harjunud sellest hoolimata rahulikult eesti keeles jätkama, siis ei pööranud ma juhtunule erilist tähelepanu. Küll aga imestasid mu tütred hiljem, miks see naine järsku inglise keeles hakkas rääkima... Ja mina imestasin oma tütarde tähelepaneku üle, sest, olgem ausad, eks vahel ikka juhtub, et nad kipuvad meil ka omavahel inglise keeles lobisema. Tõenäoliselt oleme siiski suutnud neile süstida teadmise, et eesti üritustel ja eestlastega räägitakse eesti keeles!

Võib ka olla, et olen hoopis täielikult ajast maha jäänud, sest kuulen üha enam Eestis elavaid eestlasi ingliskeelseid väljendeid oma juttu sisse lükkimas. Millegipärast on mul kooli ajalootundidest meeles ühe Venemaa tsaari ütlemine, kuidas ta tahtis, et terves tema tsaaririigis laulaks emad oma lastele unelaulu vene keeles. Kui nii mitmedki rahvad on endise Nõukogude Liidu aladel unustanud oma esivanemate keele, siis eestlased suutsid võõra võimu survele sajandeid vastu panna. Nüüd ehk oleme liikumas paljude teiste rahvaste eeskujul globaalseks maailma elanikuks, kes hakkab rääkima inglise keelt; jah, oma kodumaa dialektis küll, aga ikkagi...?

Meie keeleküsimust võiks kõrvutada indiaanlaste ja inuittide keeleprobleemidega Kanadas. On välja hõigatud, kui tähtis on nende põlisrahvaste keelepärandi säilitamine, sest ainult nõnda püsib neil ühendus oma kultuuri ja juurtega. Rohkem kui kaks kolmandikku umbes seitsmekümnest Kanadas räägitavast keelest on tõsises ohus, mõne keele rääkijaid loendatakse vaid sadades, ning keele põhilised kasutajad on pensionieas inimesed. 2016. aasta statistika väidab, et vaid üks protsent Kanada elanikest suudab kõnelda mõnes maa põliskeeles. 2019. aasta juunikuus kinnitati föderaalvalitsuse poolt seadus, mis kaitseb põlisrahvaste keeli ning annab rohkem õigusi nende kasutamiseks. Põlisrahvad ise võtavad seda ühelt poolt võiduna, kuid teiselt poolt nähakse, et asjaga on pisut hiljaks jäädud ning rahaline toetus keeleõppeks pole piisav. Samas tuli just enne Hiinas toimuvaid taliolümpiamänge välja teade, et Kanada riigitelevisiooni osas saatejaamades kommenteeritakse avamis- ja lõputseremooniaid ning kõiki meeste ja naiste jäähokivõistlusi inuktituti ja krii keeles. Jääb ainult loota, et sellised asjad jätkuvad ning põlisrahvad ise leiavad oma keele juurde tagasitee.

Eks sellised turgutused oleks abiks igale hääbuvale keelele või rahvale. Mõnes mõttes olid 1990ndatel Kanadasse kolinud eestlased just need, kes süstisid natuke uut tuld siinsesse eestlusesse ning sulandusid suuremal või vähemal määral kohalike eestlastega. Aga huvitav on uuemate, 2010.–2020ndail siia tulnud eestlaste omaette hoidmine. Erilist sulandumist pole märgata.

Kust need uued tulijad pärit on? Umbes kümme aastat tagasi sõlmiti Kanada ja Eesti vahel leping, mille alusel kuni 35-aastased noored võivad siia aastaks tööle tulla. Seda võimalust on paljud kasutanud, kuid millegipärast on tulijad jäänud kuidagi omaette hoidma. Pole ma ka kuulnud, et nad isekeskis rohkem suhtleksid, nii, nagu meie omal ajal kord nädalas Eesti Maja kohvikus kohtusime. Sealt arenesid tihtipeale tugevad sidemed pikkadeks aastateks, isegi kui osa inimeste elu Eestisse tagasi või mujale edasi on viinud.

Samas on huvitav võrdlus noortega, kes sarnase programmi alusel Austraalias kogemusi ja seiklusi otsivad ning kelle omavaheline suhtlemine olevat palju aktiivsem kui siinsete noorte vahel. Nõnda on väitnud mõned, kes pärast Austraaliat Kanadasse sattunud. Miks see nii on? Olen vahel isegi mõne uustulnuka käest otsesõnu uurinud, miks ta siin teiste eestlastega ei lävi, ja olen vastuseks kuulnud, et ega nad tulnud eestlastega lävima, ikka Kanadaga tutvuma.