Mis juhtub, kui kümneaastane tüdruk satub pärast traagilisi sündmusi üha häirivamate fantaasiate keerisesse?

Marieke Lucas Rijneveld. Foto: JEROEN JUMELET/Scanpix

Sensatsiooniline «Õhtute äng» on Marieke Lucas Rijneveldi radikaalne debüütromaan leinast ja hüljatusest. See on rahvusvaheline menuk, milles on omapärase keelekasutusega kirjeldatud lapsepõlve metsikut ja vägivaldset ilu.

Kümneaastasel Jasil on ainulaadne viis tajuda ümbritsevat maailma läbi kehaliste aistingute: udarasalvi rasvasus talvekülmast karedal käenahal, kärnkonna roheka selja tüükalisus vastu seda silitavat sõrme, kuumatunne põskedel pärast «punastamissõnade» lausumist.

Marieke Lucas Rijneveld, «Õhtute äng». Foto: Raamat

Kui traagiline õnnetusjuhtum perekonna justkui õmblustest lahti rebib, kaldub üksildase tüdruku uudishimu üha häirivamate fantaasiate keerisesse, avades hingepimeduse, mis ähvardab hävitada kõik.

1991. aastal sündinud Marieke Lucas Rijneveldi peetakse üheks Hollandi kirjandusmaailma suurimaks talendiks. Tulevane kirjanik ja poeet kasvas üles Põhja-Brabandi provintsis protestantlikus talupidajate perekonnas. 2018. aastal ilmunud debüütromaani «Õhtute äng» saatis kohe edu. Raamatu õigused müüdi kiiresti 39 riiki. 2020. aastal, kui autor oli vaid 29aastane, pälvis romaan rahvusvahelise Bookeri auhinna.

Loe raamatust katkendit!

***

1. päev

Olin kümneaastane ega võtnud enam jopet seljast. Tol hommikul määris ema meid külma eest ükshaaval udarasalviga sisse, see oli kollases Bogena plekkpurgis ja harilikult kasutati seda üksnes lõhede, mõhnade ja lillkapsataoliste mügarike vastu lüpsilehmade nisadel. Purgi kaas oli nii rasvane, et selle sai lahti keerata üksnes köögirätikut appi võttes; salv lõhnas nagu hautatud udar, mis teinekord paksude viiludena ning soola ja pipraga üle puistatult pliidil potis puljongi sees podises ja mida ma jälestasin, samamoodi nagu seda lehkavat salvi oma nahal. Ja ikkagi muljus ema enda jämedate sõrmedega meie nägusid nagu juustu, mida ta katsus ja millele koputas, et näha, kas koorik küpseb. Meie kahvatud palged läikisid kärbsemustaga kaetud köögipirni valguses. Juba mitu aastat oli plaanis lambivari osta, ilus, lilleline, kuid alati, kui külas mõnd niisugust nägime, tahtis ema veel veidi ringi vaadata. Seda oli ta nüüd teinud juba kolm aastat. Tol hommikul, kaks päeva enne jõule, tundsin ikka veel ta rasvaseid pöidlaid oma silmakoobastes ja olin korraks hirmul, et ta vajutab nii tugevasti, et mu silmamunad justkui klaaskuulikesed pealuusse veerevad. Ja et ta ütleb: «Vaat, mis juhtub, kui su silmad alati ringi ekslevad ja sa pilku paigal ei hoia, nagu teeb üks õige usklik, kes üles Jumala poole vaatab, justkui võiks taevas iga hetk avaneda.» Aga taevas avanes siin üksnes, et sajaks alla sahmakas lund – ei midagi, mida totakalt vahtima jääda.

Keset hommikusöögilauda seisis roost punutud leivakorv, mida kattis jõuluinglitega salvrätik. Inglid hoidsid trompeteid ja puuvõõrikuoksi kaitsvalt oma nokude ees; isegi salvrätti vastu lambivalgust hoides ei näinud ma, millised need on – ma oletasin, et rullikeeratud keeduvorstiviilude moodi. Ema oli saia kenasti pabersalvrätikutele sättinud: sai, mooniseemnetega täisterasai ja jõulukeeks. Keeksi krõbedale pinnale puistas ta sõelaga ettevaatlikult tuhksuhkrut, nagu esimest kerget lund, mis täna hommikul heinamaal valgepeade selgadele langes, enne kui me nad lauta ajasime. Saiakoti klamber lebas alati kuivikukarbi peal, muidu läinuks see kaotsi, ja ema meelest ei olnud kotisõlm ilus vaatepilt.

«Kõigepealt soolast ja alles siis magusat,» ütles ta nagu alati. See oli reegel. Siis kasvame suureks ja tugevaks, niisama suureks kui hiiglane Koljat ja sama tugevaks nagu Simson piiblist. Peale selle pidime kindlasti ära jooma suure klaasi värsket piima, mis oli enamasti juba paar tundi pütist väljas seisnud ja leige, mõnikord kattis seda veel kollakas koorekiht, mis suulae külge kleepus, kui liiga aeglaselt juua. Kõige parem oli kogu klaasitäis kinnisilmi alla kulistada; ema ütles selle kohta, et see on lugupidamatu, kuigi piiblis pole midagi öeldud piima kiiresti või aeglaselt joomise või lehma ihu söömise kohta. Võtsin leivakorvist saiaviilu ja panin selle tagurpidi taldrikule, nii et see nägi välja täpselt nagu kaks kahvatut põngerjakannikat, eriti kui sellele poolest saadik šokolaadikreemi määrida, see tegi mulle ja mu vendadele alati nalja ja iga kord küsisid nad: «Lakud aga jälle mõnuga sitast perset?» Aga enne kui tohtisin šokolaadikreemi võtta, pidin esmalt soolast sööma.

«Kui kuldkalad liiga kauaks pimedasse tuppa jätta, muutuvad nad valgeks,» sosistasin Matthiesele ja asetasin saia peale kuus viilu keeduvorsti nii, et need katsid saiaviilu servast servani. Sul on kuus lehma, kaks neist süüakse ära. Mitu lehma jääb järele? Kuulsin õpetaja häält oma peas iga kord, kui midagi sõin. Miks seotakse need tobedad ülesanded toiduga – õunad, koogid, pitsaviilud ja küpsised –, seda ma ei teadnud, kuid igatahes oli õpetaja kaotanud lootuse, et ma ükskord arvutamise selgeks saan, et mu vihik on kunagi lumivalge, ainsagi punase kriipsuta. Kella õppimine võttis mul ka terve aasta – isa istus minuga tundide viisi köögilaua taga kooli õppekellaga, mille ta mõnikord meeleheites põrandale virutas, nii et selle mehhanism välja kargas ja see tobe asjandus katkematult helisema kukkus – ja veel nüüdki muutusid osutid mõnikord vihmaussideks, mida me lehmalauda taga sõnnikuhargiga mullast välja kaevasime, et kalale minna. Nad vingerdasid meeletult, kui neid nimetissõrme ja pöidla vahel hoiti, ja alles pärast paari nipsu jäid korraks paigale, lebasid peopesal ja sarnanesid Van Luiki kommipoe magusate punaste maasikanööridega.

«Seltskonnas ei ole ilus sosistada,» ütles mu väikeõde Hanna, kes istus söögilauas Obbe kõrval minu vastas. Kui miski talle ei meeldinud, liigutas ta oma huuli vasakult paremale.

«Mõni sõna on sinu väikeste kõrvade jaoks veel liiga suur, ei mahu sealt sisse,» ütlesin täis suuga.