K, 7.12.2022

«Mind aeti taga, tulistati ja taheti tappa. Mis sellel kõigel võiks üldse tööga pistmist olla?»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Mind aeti taga, tulistati ja taheti tappa. Mis sellel kõigel võiks üldse tööga pistmist olla?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Ilmunud on Erkki Koorti uus spioonipõnevik «Koidik surnud postkastis». Raamatu andis välja Kirjastus Pegasus.

Erkki Koort, «Koidik surnud postkastis».
Erkki Koort, «Koidik surnud postkastis». Foto: Raamat

«Surnud postkast» on spioonimaailmas peidik, kuhu jäetakse sõnum, mille käest kätte andmine oleks liiga riskantne. Raamat viib meid otse «surnud postkastide» keskele 1990-ndate Eesti võitlustandril, kus segunevad Venemaa, Rootsi ning mitmete teiste riikide luurehuvid ning organiseeritud kuritegevus. Loole lisab hoogu ja vürtsi peategelase elukaaslase saladuslik kadumine ning sellest tingitud eluohtlikud sekeldused.

Erkki Koort on pikaaegne julgeolekuekspert, kes töötanud nii Kaitsepolitseiametis kui ka Siseministeeriumis. Hetkel töötab ta Sisekaitseakadeemias ning ajalehes Postimees. Varasemalt on tema sulest ilmunud keskaegsete seikluslugude triloogia, mis pälvis Bernard Kangro nimelise kirjandusauhinna.

Loe uuest raamatust katkendit!

***

Veel samal õhtul helistas Jan Läti vastuluure juhile Jurisele. Too pidi nime kuuldes peaaegu toolilt maha kukkuma.

«Miks sa teda siia ei toonud?! Tead, see Vorobjov tulnuks koos teistega sisse soolata ja seda otseses mõttes!» röögatas Juris. «Võtnud kaasa!»

«Kust, kurat, mina teadsin?!» tõrjus Eesti vastuluure juht.

«Jan, ma räägin kohe Moldovaga, et see siga kätte saada. Hiljem helistan,» lisas mees ning katkestas kõne.

Poolteist tundi hiljem helises telefon ning pettunud Juris teatas, et Moldova oli Vorobjovi vahetanud ühe oma sissekukkunud agendi vastu. Ta oli väga nördinud ja teatas, et kavatseb täna õhtul ära juua pudeli viskit ning on sellega juba algust teinud.

***

Kolm päeva hiljem astus Jan šefi kabinetti. Too oli just saabunud puhkuselt Hispaaniast Valenciast või õigemini oli ta seal osalenud ühel konverentsil, mis oli nagu puhkus ja nagu ei olnud ka. See oli mingi korruptsioonivastane konverents, mille varjus oli hea teha kahepoolseid kohtumisi. Nagu tavaliselt sellistel puhkudel katkus välissuhete juht juukseid, sest temani ei jõudnud, kellega ning millest räägiti. Põhiline häda oli aga selles, et kokkulepped tehti, ülesannet ei antud, aga täitmise kohta küsiti aru.

Pealik näis puhanud ja heas tujus. Ometi lahtus see kohe, kui ta sai teada Moldovas toimunud sündmustest. Ülemus nõudis vastust, miks sellest kohe ette ei kantud. Kuuldes, et tema asetäitja olla niimoodi otsustanud, kamandas ta mehe silmapilk kohale ning karjus veerand tundi. Janile näis, et sealt tuli vähe tsensuurseid väljendeid, kuid oli fakt, et kõik oli ilma sidesõnadeta.

Kui silmi vidutav Alik ennast viimaks kogus, teatas ta, et ei saanud lubada mobiili kaudu niivõrd olulise info edastamist. Sellega võis ju nõustuda, kuid see ei vaigistanud šeffi. Sellel on tagajärjed, rõhutas ülem viimaks ning saatis Aliku minema.

«Räägi edasi,» lausus mees juba rahunenult. Jan kõneles, kuidas ta oli Moldova julgeolekuteenistuses toimunud kohtumisel teada saanud, et ainult üks mees neid rünnanud grupist oli jäänud ellu. See oli koosnenud kolmest väljaõppinud eriüksuslasest ning lennule vastu tulnutest. Üksus ise pärines Moldovast sõjaga eraldunud Dnestri-äärse Vabariigi Julgeolekukomiteest. Selgus, et nood kutid olid tagasiteel oma eelmiselt operatsioonilt ning veetsid mõnusalt aega ühes Praha lennujaama baaris oma värava lähedal. Järsku kuulsid nad kutset väravasse Jan Soo nimele. Kohtumine Rumeenia luureteenistusega oli neile teada olnud ning tuttavat nime kuuldes olid nad valmis kohe ründama. Ometi nõudis kinnituse saamine Tiraspoli peakorterist aega.

Rünnakrühm sai kinnituse «Likvideerida!», kui nad mobiilid pärast lennuki maandumist Chişinǎu lennujaamas uuesti sisse lükkasid. Sealt algas tagaajamine ning algul lootsid nad Jani meelitada mõnda tualetti või kuhugi samaväärsesse kohta.

Erkki Koort.
Erkki Koort. Foto: Mihkel Maripuu

Rühma ei peatanud ka sihtmärgi istumine USA saatkonna autosse. Pärast operatsiooni oleksid nad kihutanud lähedal asuvale piirile või peitnud ennast mõnes Chişinǎus ettevalmistatud konspiratiivkorteris.

Moldova julgeolekuteenistuse pealik oli isiklikult kohale tulnud ning hurjutanud ameeriklasi relva kasutamise eest. Jim oli tookord teinud suured silmad ja teatanud, et saatkonnal pole selliseid relvi. Nii et nähtavasti tarvitas seda mõni kurjategija. Seepeale kõlas vastuseks, et Moldovas ei kasuta kurjategijad ega Tiraspol kaliibrit 38. Mees kehitas õlgu. Saatkonda naastes teatas Jim selle loo peale sapiselt, et kaliibrit tuleb muuta.

Moldova julgeolekuteenistuse info kohaselt ei võtnuks Tiraspol midagi sellist ette ilma Moskva teadmata, otsese loata või isegi korralduseta. Nähtavasti oli see ka põhjus, miks nii pikalt viibis kinnituse saamine rünnaku läbiviimiseks.

Kohtumisel oli Moldova julgeolekuteenistuse juht lõpuks leebunud ning teatanud, et nad otsisid juba ammu kaht sellest rühmast. Duo oli korraldanud kaks aastat tagasi rünnaku Soctras ühele julgeolekuteenistuse operatsioonile, tappes kaks agenti. Meeste kohtu ette toomine ja süü tõendamine olnuks keeruline, aga nüüd olid nad tasu saanud.

«Mis teistest sai?» uuris šeff.

«Sealse teenistuse kinnitusel vahetati üks välja ja teised surid haavadesse.»

«Jätka,» lausus ülemus kuivalt. Jan kirjeldas juhtunu üksikasju, saatkonnas toimunut ning tagasiteed Tallinna. Tal oli kaasas väljavõte olemasolevast infost Vorobjovi ja teiste rünnakus tuvastatute kohta. Ühegi teise mehe osas mingit varasemat teavet polnud. Ometi said nad kõik endale igavese nimelise mälestuspaiga julgeolekuteenistuse infosüsteemis SIGNE. Olnuks vale arvata, et nad veel kunagi võivad midagi kurja teha, kuid nende osas võis tulevikus laekuda midagi, mis muudab nende isikud oluliseks ja ehk toob ka selgust ründamise fakti osas.

Dnestri-äärse enklaavi teenistus oli tõusnud huvisfääris olulisele kohale, möödudes kindlalt mitmete endiste NSV Liidu okupeeritud vabariikide eriteenistustest.

«Jan, Tiraspoli julgeolekuteenistuse kohta tuleb toimik sisse viia!» lausus šeff. Ta pani käe lauale. «Võtke ühendust luure ja laigulistega. Et mis neil on.»

«Juba tehtud. Midagi ei ole,» vastas vastuluure juht, kes oli lasknud need otsad kontrollida.

«Kas ise küsisid?»

«Ei.»

«Küsi ise üle,» käskis pealik muigega. Jan noogutas – teise sõna pidi peale jääma.

Ta väljus ülemuse kabinetist ning sekretär Katalina teatas, et Alik olla teda otsinud.

«Mis tal oli?» uuris mees.

«Arvad, et ta ütles mulle?» küsis Katalina ning pööritas pikkade värvitud ripsmete all demonstratiivselt silmi.

«Helista talle, et tulin välja ja läksin ära. Tead, kuidas ma ei taha tema uksele koputada,» lausus Jan. Mees naeratas ja pilgutas silma. Naine noogutas.

Koridoris kõndis Jan piisavalt aeglaselt, et Katalina jõuaks Alikule helistada. Peagi hüppaski tolle kabinetiuks koridoris lahti.

«Ah, tere, Jan! Tahtsingi sinuga rääkida. Tule korraks,» lausus mees mesimagusa häälega. Kui ta ruumi astus, nägi, et laud on täis pabereid ja mingeid tšekke.

«Istu, Jan. Kuidas sul pealiku juures läks? Oli palju karme sõnu?»

«Ei,» vastas kõnetatu lühidalt. Ta ei tahtnud öelda, et ainsad karmid sõnad olid suunatud küsijale endale ning ei saanud ju ometi nii kiiresti ununeda.

«Kuidas Moldova-teemat edasi menetleme?» uuris asejuht edasi.

«Menetleme küll.»

«Aga kuidas?»

«Efektiivselt,» vastas Jan. Siis tõusis ja läks ukse poole.

«Oota, Jan. Moldovast tahtsin sinuga tegelikult ka rääkida,» lausus Alik. Vastuluure juht pööras ukse juures ringi. «Tead, sinu mobiili limiit läks sellel lähetusel lõhki. Kas sul oli selleks tööalane põhjus?»

«Vist ei,» pakkus Jan. Ta ei osanud nii otsatult lollile küsimusele muud vastust anda.

«Kuidas vist?» päris Alik.

«Mind aeti taga, tulistati ja taheti tappa. Mis sellel kõigel võiks üldse tööga pistmist olla?» lausus Jan. Ta sundis ennast rahulikuks ja lahkus.

Asejuht jäi kabinetti üksi. Ta trummeldas sõrmedega lauale ning vaatas ringi. Pilk eksles seinal, seal rippus au- ja tänukirju, tunnistus presidendilt saadud ordeni kohta. Ta haaras telefoni ning kutsus enda juurde välissuhete juhi. Kümne minuti pärast pidi tulema Jörgen.

Esimeselt tahtis Alik saada ülevaadet järgmisel nädalal toimuvate lähetuste ja muude kontaktide kohta. Selle kuulamise ajal täpsustas ta mõne lähetuse osas ja küsis ka seda, miks läheb Jan järgmisel nädalal Berliini. Vastust saamata, kuna kõnetatu ei teadnud eesmärki, lubas ta välissuhete juhil lahkuda.

«Jörgen, ma vajan sinu abi,» sõnas asejuht, kui teine sisse astus.

«Jah, millist?»

«Sina semmid selle vastuluure osakonna piigaga. Uuri välja, miks Jan Berliini läheb.»

Märksõnad
Tagasi üles