Mis saaks, kui arvutid igapäevaelust ühtäkki ära viidaks

Ilmar Taska. Foto: Raul Mee

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Ilmar Taska «Elüüsiumi kutset».

Täitsa hästi ja näib, et mõnuga kirjutet raamat, võiks ütelda nii alustuseks kui kokkuvõtteks. Päris algusotsas vast häiris pisut, et autor rõhutab natuke liiga sageli mingite mitte ilmtingimata tarvilike lausetega teose kuulumist kirjanduse ulmelisemasse valda. See võiks ju tulla tekstist enesest välja. Kuigi – ulmeline moment pole ehk kõige tähtsam ning las ta olla siis pealegi kohe selgeks tehtud. Lugeda on igatahes hea ja kodumaises kirjanduses on Taska loomislaad meeldivalt värskendav.

Ilmar Taska, «Elüüsiumi kutse». Foto: Raamat

Üleilmses pildis on muidugi kõiksugune virtuaalia nii ohtralt läbi kirjutet ja mõteldud, et siin võiks võrdluste toomine ja (tahtmatute) eeskujude leidmine/leiutamine jääda žanri ekspertidele. Aga mäletagem, et žanrist sõltumata on lugu ise see, mis kas jääb mängima või ei jää. «Elüüsiumi kutse» pigem jääb. Mingil tasandil kindlasti.

Kummalisel kombel oskab teos olla korraga nii vanainimeste raamat kui noorteraamat ja seda sõltumata tegelaste või lugejate pärisvanusest. Siin on kapa ja kamaluga mingite säherduste aegade (virtuaal)tegelasi, kellest ei meenu enam ööd ega mütsi. Ilma klahve klõbistamata või teatmeteost avamata ei suuda ma küll meenutada ühtki Greta Garbo, Marlene Dietrichi või Katharine Hepburni filmi, ka nägude vaimusilma ette manamisega on tõsisi raskusi. Noid virtuaaltegelasi on loo südameks olevasse programmi sisse ehitatud kümnete kaupa, ja nad on hämusse kadunud ajastute ikoonid. Mis loobki huvitava ning isikupärase kontrasti.

Tahaks muidugi väita, et minusuguse elus palju ei muutuks, kui arvutid igapäevaelust ühtäkki ära viidaks. Natuke aega harjumiseks ja kõik kestaks edasi. Tegelikult ilmselt muutuks ikka küll. Täpselt nagu tahaks väita, et filmikunst hakkas täiskasvanuks saama alles umbes saja-aastasena ning enne käesoleva sajandi algust tehtud filmide vaatamine on suure tõenäosusega tohutu pettumus, ükskõik kui hea mõni noist linandeist omal ajal ka ei tundunud. Parem jätta endale hea mälestus. Aga kui nüüd arvutid mängust välja jätta, siis kuidas neid toredaid selle sajandi filme küll toota ilma arvutiteta? Nii et las va maailm muutub omasoodu, kõigega kaasa kulgema ei pea, valigu igaüks endale sobiv.

Ja just säherduse mõtteviisi toetuseks näen ma «Elüüsiumi kutset» ajastute ühendajana. Ta ei püüdle ülioriginaalsusele tehisintellekti ega virtuaalmaailmade üle arutlemisel, aga ta sujutab need soojasti kokku varasemate aegadega ning teeb seda päris loomulikult. Vanad ja uued asjad on ühes hetkes üheks saanud ja keegi ei saa väita, nagu see hetk ei võiks olla üks võimalik tulevik, mis kusagil juba otsapidi olevik ja mõnedele ehk ka minevik. Elame, näeme. Aga esmalt elame.