Sinijärv soovitab: põhjamaine krimka, kus kõige rohkem probleeme on uurijatel

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Jørn Lier Horsti ja Thomas Engeri krimiromaani «Kreenis».

Juba aastaid kummitab mind mõte, et põhjamaine põnevuskirjandus hakkab suurelt jaolt mu meelepildis kokku sulama, autorid, tegelased ja tegevuspaigad hägustuvad, tegevusliinid – ja seega ka põnevus – samuti. See niinimetatud põnevus ei ole enam ammu esikohal, ja mõnusast eskapistlikust kriminullist pole nordic noir’i puhul ammuilma põhjust rääkida. Jah, Jo Nesbo kujutab meisterlikult Oslot ja käitub kohakeskse kirjanikuna teistegi sündmuspaikade kirjeldamisel, vana hea Mankelli teosed on hästi keskkonnaloomelised ning eks noid autoreid jagub, kelle puhul koht kesktegelasest enam meelde jääb. Või vähemalt võrdväärsena.

Jørn Lier Horst, Thomas Enger, «Kreenis». Foto: Raamat

«Kreenis» on raamat, mis võiks toimuda ükskõik millises Skandinaavia riigis ja/või suuremas linnas. Üldse on tunne, et kuigi Horst ja Enger on eraldi võttes Norra ühed tuntumad krimikirjanikud, siis nende ühiselt loodud lood on pikk samm teatava «ühtluskirjanduse» suunas, kus püütakse ära kasutada võimalikult palju žanri määratlenud elemente. Lühidalt võiks seda kokku võtta umbes nõnda, et ohvritel (enam) probleeme ei ole, kuna nemad on üldjuhul surnud või teel sinna, kurjategijatel on probleeme kuhjaga, aga kõige enam probleeme on politseinikel. Politseinike elu peamiselt probleemidest koosnebki. On see «ühtluskirjanduse» tulek nüüd samm edasi, tagasi või kõrvale – raske öelda. Iga järgmine seda masti raamat püüab justkui heita järjekordse valgusvihu heaoluühiskonna pimedamasse poolde. Vahel heiastub kahtlus, et ilukirjanduslikku pimepoolt nõnda massiivselt juurde luues võib elu end artistide ootustele vastavaks kohandada. Ikka see va pimedus-vaatab-vastu asi. Või oli see kuristik.

Mis ei vähenda vähimalgi määral nonde lugude, ka selle, väärtust ükshaaval võttes. Või ka sarihaaval – «Kreenis» on Horst/Engeri kolmas ühistöö, mis meil ilmunud. Ega neid raamatuid ei tehtaks, kui puuduks lugejahuvi. Ning peegeldustega naabermaadest tasub ikka kursis olla. Läänepoolsed naabermaad peegelduvad oluliselt sagedamini kui muupoolsed. On sellelgi omad põhjused.