Piers Morgan: olen pidanud pikka sõda, et päästa Bond äärmusfeministide haardest

Piers Morgan. Foto: Tayfun Salci/Zuma/Scanpix

Kirjastus Postimees on välja andnud Piers Morgani kõmulise teose «Ärgake!». Sunday Timesi menuki tõlkis eesti keelde Lauri Vahtre.

Piers Morgan, «Ärgake!» Foto: Raamat

Kindlasti on hulk lugejaid, keda Piers Morgani «Ärgake!» ärritab. Kuid paljudele toob see raamat hoopis äratundmisrõõmu, isegi kergendust, sest autor ütleb selge sõnaga välja olulisi asju, mille ümber on tavaks vaid ebamääraselt keerutada. Tegemist on nn ärganute (wokies), nende hüüdlausete ja tegevuse halastamatu kriitikaga, kusjuures kriitikuks on inimene, kes loeb ennast ise liberaaliks. Morgani põhiline väide on, et ennast liberaalidena reklaamivad ärganud – või ka lumehelbekesed – on ise liberalismi reetnud ja nõudlevad oma eesmärke kõige sallimatumal kombel. Morgan ei ole küll lõpuni järjekindel, ta räägib kohati endale vastu, kuid põhisõnum on esitatud jõuliselt ja argumenteeritult. Väärt lugemine kõigile, nii pooldajatele kui ka vastastele.

Piers Morgan (sündinud 1965) on Briti ajakirjanik ja meediategelane, kes kõmulehtede toimetajana tekitas poleemikat oma agressiivse stiiliga ja hiljem saavutas telenäona rahvusvahelise kuulsuse. Tähelepanu pälvis tema viis lõhkuda ajakirjanduslikke standardeid. Morganit on sageli kritiseeritud tema teravuse ja näiliselt isiklike rünnakute pärast. Vaadetelt on Morgan pigem mõõdukas liberaal, kuid tema kirglik väitlusstiil on korduvalt kaasa toonud skandaale. Eriti halastamatu on Morgan Lääne poliitilise ja kultuurieliidi silmakirjatsemise suhtes n-ö poliitiliselt tundlikes küsimustes.

Loe raamatust katkendit!

***

Neljapäev, 16. jaanuar

James Bond jääb meheks.

See peaks olema lause, mida mul ei tarvitseks eales kirjutada, kuid kahjuks on vaja. Uudise edastas intervjuus Varietyle Barbara Broccoli, kes on oma isa Cubby surmast saadik 007 sarja ainumüüja.

«James Bond võib olla mistahes värvi,» ütles ta, «kuid ta on mees. Mind ei huvita eriti võtta üks meeskarakter ja panna seda mängima naine. Minu meelest on naised palju huvitavamad.»

Issand olgu kiidetud. Olen pidanud pikka sõda, et päästa Bond äärmusfeministide haardest, kes võtavad feminismi vägagi kiiduväärsed aated ja lisavad neile täiesti kompromissitu sallimatuse kõigi suhtes, kes kalduvad kõrvale nende jäigast usust sellesse, mis on vastuvõetav ja mis mitte. Ja need äärmusfeministid on tõestanud, et kujutavad endast Bondi olemasolule suuremat ohtu kui Jaws, Blofeld või Oddjob. Lõppude lõpuks kehastab Bond – valge heteroseksuaalne mees, kes tapab inimesi, võrgutab juhuslikke naisi, flirdib häbematult naissoost töökaas­lastega, joob, mängib kaarte, suitsetab sigareid ja pillub kohatuid nalju – kõige selle antiteesi, mille eest seisab poliitkorrektsusest segi läinud lumehelbekeste maailm, nii et loomulikult tuleks ta avalikust elust kõrvaldada.

Broccoli tegi oma avalduse pärast seda, kui ringlema pääsesid kuulujutud, et Bond muudetakse naiseks. Viimase Bondi-filmi «Pole aega surra» (No Time to Die) meeskonnast hakkas ärevaks tegeva regulaarsusega lekkima ohumärke. Kõigepealt räägiti, et lugu algab sellest, kuidas James on erru läinud ja ajutiselt täidab 007 kohta mustanahaline naine, keda mängib Lashana Lynch. Siis kostis, et produtsendid on otsustanud panna Jamesi «navigeerima #MeToo liikumist», mis ilmselt tähendab ühtlasi seda, et temast saab ülitundlik, emotsionaalselt teadlik ärganu, kes pigem nutab naiste ees, mitte ei magata neid. Ainult et kas sellist Bondi naised tahavadki?

Kampaania filmiajaloo kõige maskuliinsema tegelase neutra­liseerimiseks jõudis täiesti ennustatavasse madalseisu nõudega muuta ta naiseks. Hämmastav, et seda toetasid aktiivselt endised Bondid. «Kutid, kaduge eest!» nõudis vannutatud feminist Pierce Brosnan, kes on Bondi mänginud neljal korral, «Ja pange sinna ossa naine! Usun, et see virgutaks, see oleks põnev!» Imelik, aga ma ei mäleta hr Brosnanit neid soovitusi jagamas siis, kui tema oli 007.

Kaader filmist «The World Is Not Enough» (1999). Sophie Marceau (Elektra King) ja Pierce Brosnan (James Bond). Foto: CAP/PLFImage/Scanpix

Asi pole võrdsuses. Mu vastuseis naisnäitlejale Bondi rollis ei tule sellest, et naistel puuduksid vajalikud oskused. Olen kindel, et käesoleval hetkelgi tegutseb palju naisspioone, kes oskavad sama meisterlikult inimesi tappa, vastassoo esindajaid võrgu­tada, töökaaslasi moosida, juua, kaarte mängida, suitsetada ja kohatuid nalju pilduda.

Ei, ma olen vastu sellepärast, et James Bond on mees, oli Bondi kuju looja Ian Flemingi kujutluses alati mees – ja peaks seetõttu meheks jäämagi. Nagu Broccoli ütles, Bondi võib teha mustanahaliseks – mulle meeldiks näiteks, kui Daniel Craigilt võtaks teatepulga üle Idris Elba – või ükskõik mis rahvusest meheks, kuid teda ei saa teha naiseks. Kui Pierce Brosnanil on vaja kedagi teist peale minu, kes talle selgitaks, miks see on loll mõte, siis võib ta küsida Rosamund Pike’i käest, kes mängis temaga koos jaos «Surra veel üks päev» (Die Another Day).

«James Bond on Ian Flemingi loodud tegelaskuju,» ütles Rosamund, «ja see tegelaskuju on mees. Väga mehelik tüüp. Miks peaks mõni naine etendama sellist pruugitud meest? Miks peaks ta olema kunagi olnud mees ja nüüd peab seda mängima naine? Miks ei võiks olla lihtsalt üks püstolikangelasest naisagent?»

Täpselt. Laske ometi käia, lugupeetud daamid, looge omaenda superagendid, aga taeva pärast, jätke meie poiss rahule. Bond, meeldigu ta teile või mitte, on meessoost, sirgjooneline naistemaias üksiklane, kellele meeldib tappa pahu tegelasi ja kes eelistab dressidele smokingit. Täpselt see tema on. Ja täpselt sellepärast on teda aastakümneid armastatud, just seetõttu on ta omandanud Briti kultuuris nii võimsa koha. Nagu Sean Connery kunagi ütles: «Bond on oluline: ta on võitmatu superman, keda iga mees tahaks järele teha ja keda iga naine vallutada, ta on unistus pealejäämisest, mis elab meis kõigis.»

Nagu kõigi nende rumalate woke-kampaaniatega, nii soovivad ka seda väljaspool äärmusliberaalset mulli tegelikult vaid vähesed. Korraldasime GMB-s küsitluse, kas Bond peaks olema naine, ja 86% vastajaist (väga suurest hulgast küsitletuist) ütles «ei». Seega on tegemist järjekordse näitega muret tekitavast moodsast nähtusest, milleks on alistumine väikese vähemuse vihasele kapriisile – vastu suure enamuse tahtmist. Kahtlustan, et vastu hääletas isegi rohkem naisi kui mehi, sest paljude naiste arvates, ja ma palun vabandust oma kallite feministrite ees selle halva uudise pärast, kehastab James Bond hiilgaval kombel matšofantaasiate eskapismi.

Kahjuks on sõda Bondi vastu vaid üks osa laiemast sõjast maskuliinsuse vastu. Ütlen seda kui mees, kes on tegelikult uhke selle üle, et on mees, ja kellele meeldib olla maskuliinne. Ma tean, et see on hirmus asi öelda ja võin kõigi vihast lõhkevate radikaalfeministide ees vaid ebasiiralt vabandust paluda. Kui on midagi, mida nad põlgavad veel rohkem kui m-tähega sõna, siis toda pikemat m-tähega sõna. Aga miks? Maskuliinsus tähendab lihtsalt «traditsiooniliselt meestega seotud omaduste ja välimuse omamist. Ongi kõik, ei midagi hullemat.

Maskuliinsus tuleb ladinakeelsest sõnast masculus, tähendusega «meessoost, meheväärne» ja seda on inglise keeles laialt kasutatud 14. sajandi keskpaigast peale. 1620ndail hakkas see tähendama ka «mehelikku, mehist, võimast».

Niisiis on seda ligi 400 aastat peetud positiivseks sõnaks, mis tähistab meeste parimaid omadusi. Nüüd enam mitte.