SOOME KRIMI ⟩ «Ema lamab põrandal ja on üleni plögane»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Foto: Shutterstock

Eva Frantzi «Sinine villa» on muhe krimilugu, mis toimub soomerootsi väikelinnas, kuid võiks vabalt aset leida ka Eestis.

Noor paar sõidab hilisõhtul peolt koju. Nad kohkuvad hingepõhjani, kui märkavad autotulede valgusvihus väikest poissi, kes seisab üksinda keset külavaheteed. Kuid see pole võrreldav vaatepildiga, mis ootab neid poisi kodus Sinises villas. Poisi ema lamab vereloigus ja on vaevu elus.

Eva Frantz, «Sinine villa».
Eva Frantz, «Sinine villa». Foto: Raamat

Juhtumit asub uurima politseinik Anna Glad, kelle elu on omadega ummikusse jooksnud. Anna avastab, et populaarne blogija Becca, kes kirjutas elust Sinises villas, on saanud blogikommentaarides tapmisähvardusi. Becca abikaasa on just välja kolinud, kuna nende kodu oli muutunud klantspildiks sisustusajakirjas.

Uurimise edenedes hakkavad ilmnema sünged ja ohtlikud asjad Becca minevikust. Asjad, millest ei tea midagi isegi tema abikaasa. Kes on see, kes toob suletud ustest hoolimata Sinisesse villasse värskeid lilli? Ning kuidas on asjasse segatud eesti pätt nimega Anton Ilves?

«Sinine villa» on esimene romaan krimisarjas, mille peategelaseks on politseinik Anna Glad. Keskealine Glad otsib elus uut suunda ja lahendab samal ajal väikelinna kuritegusid, mille on tihti põhjustanud inimlik nõrkus või minevikus tehtud vead.

Eva Frantz (snd 1980) on populaarne soomerootsi krimikirjanik. Tema sulest on seni ilmunud kolm romaani, mille peategelaseks on politseinik Anna Glad. Eva töötab ajakirjanikuna Soome rahvusringhäälingus, tema lemmikvandesõna on «perkele» ning ta mõtleb lapsevankrit lükates tavatult palju mõrvadest ja mõistatustest.

Loe raamatust katkendit!

***

NELJAPÄEV, 20. JUULI

Bruno Stenlund oli missiooniga mees. Kui ta verandale astus ja oma paljaste jalgade vastas juuliöö jahedust tundis, mõistis ta, et see on vist kõige julgem asi, mida ta on kunagi teinud. Ent tal polnud valikut. Ema vedeles köögipõrandal ja oli üleni lägane. Bruno oli proovinud teda üles ajada, aga tema muudkui magas ja magas. See oli superimelik. Ta pidi isa kätte saama, ja kohe.

Bruno pani üsna harva täiesti ilma kõrvalise abita riidesse. Ta oli küll juba viieaastane, nii et ta oskas ju küll. Aga tavaliselt ulatas ema või vanaema või keegi teine suur inimene talle rõivad, mis ta pidi endale selga ajama. Praegu oli tal seljas ainult pidžaamasärk ja nii ei kõlvanud ju sugugi. Tegelikult oli Brunol veidi köha ja kui ta pidi nüüd keset ööd linnani välja minema, pidi ta ennast korralikult riidesse panema. Võib-olla ka veidi toidumoona kaasa võtma.

Bruno tõttas tagasi eeskotta ja leidis ema kootud kampsuni, mis küll torkis, aga pidi asja ära ajama. Ta pistis jalad erkpunastesse kummikutesse, trampis kööki ja võttis puuviljakausist banaani. Ema lebas ikka veel kaltsuvaibal. Tema juuksed takerdusid vaibanarmastesse ja ta oli endiselt üleni plögane.

«Ma tulen kohe tagasi,» rahustas Bruno teda.

Linna kõndimine võis aega võtta, sellest sai ta aru. Tundus siiski parem öelda «kohe», et ema muretsema ei hakkaks. Bruno aimas, et emale poleks üldse meeldinud, et ta niimoodi kodust ära läks. Aga ise oli süüdi, kui muudkui magas ja magas. Ja ema telefon oli elutoas riiulil, kuid seda ei osanud Bruno kasutada.

Väljas oli täiesti vaikne, kui Bruno tee poole kõndis. Kõik inimesed ja loomad vist magasid. Kui Bruno väga tähelepanelikult kuulatas, kuulis ta kusagilt kaugelt muusikat. Aga muusika poole polnud mõtet minna, sest isa oli ju linnas. Vanaema korteris, väljaku ja mänguasjapoe lähedal. Küll Bruno üles leiab. Õnneks oli üsna valge, kuigi oli öö.

Nojah, ega ei jäänud vist muud üle kui astuma hakata. Bruno heitis viimase pilgu helesinise maja poole, mille köögiaknas põles tuli. Siis hakkas ta linna poole kõndima.

«Ära nüüd põe!»

Kaj hakkas juba korralikult närvi minema.

«Sa lubasid mitte juua! Ei saa ju kuhugi pärapõrgusse peole sõita ja siis ennast täis juua!»

Linnea Phan oli maruvihane, aga ilmselt mitte ligilähedaltki nii vihane kui ema. Linnea oleks pidanud kesköö paiku kodus olema, nüüd oli kell juba peaaegu üks. Kõigele krooniks oli Linnea telefoniaku pool tundi varem otsad andnud, kuigi ehk oli nii paremgi. Nagunii saab ta koju jõudes peapesu, nii et oli tore sellest vähemalt autosõidu ajal pääseda.

«Täis juua?! Ma jõin mõne õlle, mis nõrgukeseks sa mind pead?»

Kaj vajutas demonstratiivselt gaasipedaali ja mootori röögatus ei kõlanud tervislikult. Kruusa lendas ja Linnea karjus nagu siga aia vahel, kuni Kaj hoogu jälle maha võttis ja muigas.

«Ära nüüd mossita. Varsti oled kodus emme juures.»

«Jah. Can’t wait,» vastas Linnea.

Ta proovis range ilme näole manada, ent ei suutnud kerget naeratust alla suruda. Kaj ei olnud ei kõige targem ega kenam kutt, keda Linnea tundis. Aga tal oli häid omadusi. Ta võis olla väga armas ja hooliv, ja mõnikord lõbus, kuigi veidi tobedal viisil. Linnea oli otsustanud, et proovib sel suvel temasse tõeliselt armuda, aga see nõudis vist teatavat pingutust.

Sügava ohkega nõjatus ta kõrvalistme seljatoele ja naelutas pilgu kruusateele, mida mööda nad kihutasid. Äkitselt ...

«PIDURDA, KAJ! PIDURDA, KURAT! PIDURDA!»

Kaj tallas piduri põhja, aga auto libises kruusal edasi väikese inimese poole, kes seisis kivistunult keset teed. Viimasel sekundil käänas Kaj järsult rooli, auto tegi järsu pöörde ja põrkas teelt välja rapsipõllule, jäi seal mütsatusega seisma. Kaj ja Linnea viskusid istmetel ettepoole, nii et turvavööd soonisid tulitavalt nahka, siis tahapoole, nii et silme ees läks mustaks. Ja siis saabus vaikus.

Eva Frantz.
Eva Frantz. Foto: Marica Rosengard

Linnea sai esimesena kõnevõime tagasi.

«On sinuga kõik ... korras?»

«Mhm. Vist küll.»

«Laps ... on ta ...?»

«Ma ei usu, et ma ... seda oleks ju märganud ...»

Värisevi käsi õnnestus Linneal turvavöö kobades lahti saada, uks avada ja autost välja ronida. Kui ta silmas last, kes seisis ikka veel keset teed nagu väike kuju, punased kummikud jalas, tundis ta kergendusest peaaegu iiveldust.

Sandaalides üle porise põllu kõndimine ei olnud just lihtne ülesanne, aga varsti oli ta tagasi tee peal. Tema järel tuli valjult ja ägedalt hingeldav Kaj.

Poiss oli väga väike, koolis küll veel ei käinud. Tal oli seljas mingisugune kampsun ja jalas kummikud, ent püksid oli ta unustanud jalga panna. Käes hoidis ta banaani.

«Tere,» ütles Linnea ettevaatlikult.

Poiss ei vastanud, kuid pööras esimest korda pead ja vaatas talle otsa. Linnea läks lähemale ja kükitas. Ta oskas väikeste lastega päris hästi rääkida, tal endal oli kolm väiksemat õde-venda ning ta oli hoidnud nii neid kui teisi lapsi vähemalt sada korda.

«Minu nimi on Linnea. Mis sinu nimi on?»

Poiss ei vastanud ka nüüd, aga vaatas talle endiselt tõsise näoga otsa. Lapse silmad olid väga suured ja kuigi öö oli hämar, võis näha, et need olid helesinised.

«Kus sa elad?» proovis Linnea.

Nüüd osutas poiss teele, selles suunas, kust Kaj ja Linnea olid tulnud.

«Tead mis? Ärme seisa siin keset teed, võib ju veel autosid tulla. Kas lähme istume sinna eemale?»

Nüüd poiss noogutas ja nad läksid kraavipervele, kus Linnea istus mättale, mis paistis enam-vähem kuiv olevat, ja patsutas oma reiele, kutsudes nii poissi endale sülle istuma. Poiss ronis talle hea meelega sülle.

«Küsi, mida kuradit ta teeb keset ööd üksinda tee peal, raisk,» urises Kaj, kes tammus veidi eemal jalalt jalale.

Linnea heitis talle pahura pilgu ja pööras oma tähelepanu siis jälle poisile. Kummalisel kombel nägi too veidi tuttav välja, aga Linnea ei saanud aru, miks. Ta oli kindel, et pole poissi varem kohanud.

Kampsuni kaelusest paistis silt. Selline valge nimesilt tumesiniste tähtedega, mida sai tellida ja riiete külge õmmelda, Linneal olid väiksena olnud samasugused. «Bruno» seisis sildil.

«Ah sa pagan!» hüüatas Linnea.

«Mis on?» porises Kaj.

«Ma tean, kes ta on. Sa oled Bruno! Ja su ema on Becca, eks?»

Bruno nägu lõi särama ja ta noogutas ägedalt pead.

«Kui sa ta ema tunned, siis peaksid küsima, miks ta oma jõmpsikal silma peal ei hoia, laseb tal keset ööd ringi joosta ja ennast ja teisi ohtu seada,» pomises Kaj.

«Ma ei tunne teda niimoodi. Ta on Sinise villa Becca. Blogija.»

«Never heard

«Ei, muidugi mitte. Ta kirjutab peamiselt sisustusest ja moest ja sellistest asjadest.»

«Ema lamab põrandal ja on üleni plögane,» lausus Bruno ja hakkas oma banaani koorima.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles