/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/12/15/13530588t1h1b9b.png)
Marek Vahula uuest külaraamatust «Toolse ja lood» saab teada kõike popist põhjaranniku külast.
Marek Vahula: leidsin aega ja tahtmist olla see looduskaitsja, kes jällegi millegi suurega hakkama oli saanud
Teosest leiab järgmised kaastööd: Toolse päästmise lugu (Marek Vahula), Toolse küla lugu (Heli-Anneli Villako), Toolse lossi lugu (Heli-Anneli Villako), Toolse looduskaitseala lugu (Anneli Kask), Intervjuu külavanem Kaire Rapuriga, Toolse jõe saladuse lugu (Andres Tõnisson), Uhtju saarte lugu (Andres Tõnisson) ja ingliskeelne kokkuvõte. Lisaks kaunistab teost suur värvifotogalerii. See on sobiv lugemisvara giididele, reisisaatjatele, ajaloo-koduloo-kultuuriloo ja loodusloo huvilistele ning antud piirkonna elanikele.
Loe raamatust katkendit!
***
Päästmise lugu
Ilma muredeta 1992/1993 aasta talv möödus seni siin ja seal. Siin ja seal olin Lahemaa teedel ning ka ülikoolilinna tänavail kõndimas. Kunda sadama Letipeale laienemisplaani aastatagune tõkestamine sai aastaseks ning ei olnud ühtegi märki õhus ega elus, et midagi säärast veelkord korduda võiks ka. Muretult kõndisin töö ja elumaastikul ning kuu aega kestnud talverõõm puges hinge ja mujalegi. Näärikuu käigud tudengina ja rahvuspargi teadurina olid pikemad ja lühemad ning miski ei ennustanud ette, et neilt tuntud radadelt kõrvale astuma pean. Siiski tuli mul seda teha ja üpriski tõsistel kaalutlustel kui aasta esimese kuu lõpusirgel pöörduti minu poole hinnangu saamiseks ideega, et Kunda sadam võiks laieneda Toolsele. Idee, mille autoriks oli sadama juhtkond ning Kunda linn ja mida sooviti kohe teostama asuda, et juba kevadeks omadega valmis olla, et sadam sünniks Toolsele. Mure tuligi talve ja teadur, tudeng ning Virumaa linnuühingu president ei lasknud enam murest lahti. Ta muretses nüüdsest põhjaranniku parima linnupaiga ja imekauni maanurga saatuse pärast ning aastatagune Letipea päästmise lugu lõi hingeleekidena lõkkele. Toolse loodusväärtused tervikuna olid veelgi suuremad kui nad olid seda Letipeal ja nüüd siis uus ja suurem mure nende pärast ühes inimeses. Linnumees, kes teadis seal suurt ja tähtsat linnuala, võttiski oma ideel nagu härjal sarvist kinni. Valmis sai korralik sadamat eitav põhjendus, seda linnupaiga ja loodusväärtuste kaitseks ning paber jõudis Lääne-Viru maavalitsuse looduskaitseosakonda ning tähtis mees olin mina see, kes ta valmis oli kirjutanud. Mõneks ajaks katkenud side uue teemaga kestis veel ligi kaks ja pool kuud ning murelik talv näitas oma palet. Minu tähtis paber jõudis looduskaitsjate sekka ning ka sadama juhtkonna lauale ning algas pingerikas võitlus majandusmeeste ja looduskaitsjate vahel, kellest esimesed tahtsid sadamat ja teised ei tahtnud seda mitte. Lisaks muudele piirkonna suurtele loodusväärtustele ja olemasolevale Toolse looduskaitsealale, sai kaalukeeleks minu dokument kui hea linnupaiga säilimise eest seisev põhjendus. Alanud kahevõitlus, mis terve talve teise poole kestis, sai kevade alguseks lõpuks otsa. Mure, mis talvest kadus, tõi olulise võidu looduskaitsjate poolele ning alla andnud sadam loobus lõpuks oma laienemisplaanist Toolsele. Muretu talvelõpp tervitas kahevõitluse peategelast ehk mind ning paastukuise kevade alguseks oligi selgeks saanud, et küla ja piirkond jääb loodusele ning ongi pääsenud sadama küüsist. Märts, mis on jälle ühe Märtsilapse kevades, tervitas mind tuntud radadel, milleks olid nii põhjaranniku teed kui ka ülikoolilinna tänavad. Tänulik olin ma iseendale kui maanurga päästjale just seetõttu, et keset muretut elu leidsin aega ja tahtmist olla see looduskaitsja, kes jällegi millegi suurega hakkama oli saanud. Selleks oli siis seekord Kunda sadama niinimetatud Toolse variandi sinnarajamise plaani tõkestamine ja maanurga päästmine. Toolsel oleks kahju loodusele olnud veelgi suurem kui Letipeal ning vaatamata looduskaitseala olemasolule tuli siiski sadama rajamise vastu välja jõuliselt astuda. Tähtis olla, see oli minu tollase saabunud uue kevade suur õnn ja rõõm. Sest just tähtis ja oluline looduskaitsesamm mind õnnelikuks ja rõõmsaks tegi.
Lugu ise leitud 1992/1993 aasta talvest ja kirja pandud 2019/2020 aasta talvel Karepal.