R, 9.12.2022

KANADAS KOOLI ⟩ «Ema, kui ma inglaseks saan, siis ma ei pea ju enam kooli minema, eks?»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Ema, kui ma inglaseks saan, siis ma ei pea ju enam kooli minema, eks?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Kirjastuses Petrone Print on ilmunud Ene Timmuski «Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal» koos uue epiloogiga. Loe raamatust katkendit!

«Ma ei taha kooli minna!» teatab Mari, endal nutuvõru suu ümber. «Mulle ei meeldi seal üldse!»

«Mis sulle siis ei meeldi?» proovin aru saada, miks mu lapsele tema elu esimene koolipäev nõnda halvasti on mõjunud. Õpetaja meelest oli ta väga hästi hakkama saanud.

«Kõik on võõras keeles... ma ei saa mitte millestki aru...» nuuksub nelja-aastane Mari. «Kui nad eesti keeles räägiksid, siis oleks palju toredam. Ema, kui ma inglaseks saan, siis ma ei pea ju enam kooli minema, eks?» on ta pisikene pea asjad paika pannud.

Ene Timmusk, «Minu Kanada».
Ene Timmusk, «Minu Kanada». Foto: Raamat

Just nõnda reageerib Mari, kui ta alustab neljaselt Kanada koolis, mis on esimesed kaks aastat ainult pool päeva pikk. Mul on kahju, et ta koolimineku üle sugugi ei rõõmusta ja et ümbrus tundub võõras, kuigi ma ei imesta viimase üle üldse, sest oleme seni ringi liikunud peamiselt kohalike eestlaste seas. Need üksikud ingliskeelsed kanadalased, kelle jutust lapsuke õieti midagi aru ei saanud, polnud siiani talle suuremat probleemi tekitanud. Nii on ta elanud maailmas, kus laupäevased Eesti lasteaia hommikud on olnud talle mõnusaks inimestega suhtlemise kohaks.

«Kas sa ei leidnud endale uues koolis mängukaaslasi?» Loodan, et mõne positiivsema seiga meenutamine hajutab ta kurvad mõtted.

«Seal oli üks sinise pluusiga tüdruk,» rahuneb Mari pisut maha. «Ja pruunide juustega poiss, kes ei osanud ka rääkida.»

Kindlasti oli neid veelgi rohkem, kes teiste lastega rääkida ei osanud. Meie ümbruses elab hulgaliselt hilisimmigrante. Pikakasvuline ja sirge rühiga hollandlasest direktor tutvustas mulle mõni aeg tagasi kooli ning seletas, et õpilaste hulgas on palju korealasi ja endise Jugoslaavia kodanikke. Nüüd siis üks väike eestlane, kuigi mitte esimene.

«Marikene, küll see keel varsti tuleb! Siin elades on sul keeleoskust väga vaja, sest nii saavad kõik omavahel juttu ajada. Ja pealegi hakkad mõistma, mis Freddy Fish ütleb!» Nii kõva argument paneb tüdruku tõsiselt juurdlema, sest siiani on tal tõesti olnud raskusi lastele suunatud arvutimängust õigesti arusaamisega. Freddy Fish on väike kala ookeani põhjas, kes oma sõpradega kurja hai varastatud aaret otsib.

Kui kuu aega hiljem klassijuhatajaga maha istun, saab Mari kiita. Marile meeldivat väga joonistada ja ta istuvat alati õpetaja lähedal.

Õnneks pidavat ta olema selline laps, kes ei hooli, kuidas ingliskeelseid sõnu täpselt hääldama peab – nii on kerge tema edasiminekut jälgida ja vajadusel appi tulla. Need lapsed, kes vigu tehes häbenevad, arenevat keeles edasi hulga aeglasemalt.

Kümme aastat hiljem seisab Mari pika heledapäise neiuna teiste kaheksanda klassi lõpetajate hulgas. Temas pole jälgegi sellest väikesest õrnast tüdrukust, kes kooli minnes nutta tihkus ja teatas, et tema ei taha «inglaseks» saada. Nüüd astub ta kindlal sammul, et vastu võtta kiituskirja ning Morely Adamsoni nimelist tunnustust reaalainetes ja geograafias. Milline vahva mõte anda välja kooli endiste õpetajate ja direktorite nimelisi autasusid! Seda oleks ju lihtne Eestiski järele teha!

Olen kurb ühe etapi lõppemise pärast. Põhikool on läbi ning ees ootab neli aastat gümnaasiumi. Kuid seda juba uues koolimajas, kus süsteem hoopis teine, sarnanedes pigem ülikooliga. Seal on vaja koguda teatud arv punkte, et lõputunnistust kätte saada. Lisaks kuuele kohustuslikule ainele, mida võib vastavalt tulevikuplaanidele erineval tasemel võtta, on olemas suur hulk valikained alates arvutiõppest kuni kunsti ja näitlemiseni. Muidugi ei tarvitse noorel selge olla, mida ta täiskasvanust peast teha soovib ja esialgne mõte ülikooli minna võib muutuda. Kuid sellegi peale on mõeldud ning antud võimalus isegi viiendaks aastaks edasi keskkooli õppima jääda.

«Vaata enda sisse ning mõtle, mida soovid elus saavutada!» ütleb ühel gümnaasiumi tutvumisõhtul peakõneleja. «Ning lapsevanemad! Austage oma lapse soove, sest nemad elavad oma elu! Lapsed ei pea teie unistusi ellu viima. Saan aru, et te tahate parimat, kuid ärge unustage, keegi meist pole apsude eest kaitstud!»

Kõige rohkem olen Kanada gümnaasiumi puhul üllatunud sellest, et siin puuduvad igasugused sisseastumiseksamid või -katsed. Kanada on väga tugevalt propageerinud keskhariduse omandamist ja nõnda on elukohajärgne gümnaasium kõigile ümbruskonna lastele avatud. Isegi juhul, kui põhikooli tunnistusel jäävad tulemused vaat et allapoole arvestust.

Hindeid ei panda siin alates seitsmendast klassist ja nõnda ilutsevad tunnistusel hoopis protsendid. Kaheksakümnest alates võid lapsele pai teha, sest ta on jõudnud tasemele, mis on tarkade koolijuhtide meelest oodatust parem. Alla viiekümne puhul võib peast kinni võtta ning soiguma hakata, või otsida hoopis lisaabi.

Teine üllatus on minu jaoks see, et Kanada gümnaasiumis ei olegi samade õpilastega klassikollektiive, kes koos ühest tunnist teise ruttaks. Teadmatus eeloleva muutuse ees on nii suur, et üheksandasse klassi minek on tõeliselt stressirohke. Hirmutab ka tundmatu koolimaja, kus hilinemist sugugi ei sallita. Hilinemiste ja puudumiste arv jõuab isegi tunnistusele! Hoones, mis on mitu korda suurem kui põhikool, ei ole alati kerge oma õiget klassigi leida.

Märksõnad
Tagasi üles