«Ohvriks valimine oli neiule eriliselt suureks auks, sest see tähendas õnnelikku elu pärast surma»

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kirjastuses Petrone Print on ilmunud Ene Timmuski «Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal» koos uue epiloogiga. Loe raamatust katkendit!

Ene Timmusk, «Minu Kanada». Foto: Raamat

Ühel järjekordsel külaskäigul Niagara joa juurde otsustame Eestist tulnud sõprade seltsis sõita liftiga alumisele tasandile, kus ülevalt alla tuhisev vesi oma teekonda jätkab. Saame piletiga kaasa suured kollasest kilest vihmamantlid. Olen varem kõrgelt vaadates näinud all platvormil või laevapardal seisvaid inimesi samasuguses riietuses ja alati imestanud, miks see vajalik on. Nüüd rühin ise, vihmamantel seljas, mööda pikka ja niisket koridori nähtud platvormi suunas.

Niipea, kui kaitsvate seinte vahelt välja astun, satun justkui külma vihma kätte, mille tekitajaks suurelt kõrguselt alla kukkuv joavool. Tuul sasib märjaks läinud juukseid ning ma püüan kiiresti kapuutsi pähe tõmmata, kuigi sellest enam suurt kasu pole. Veepritsmeid on terve ilm täis. Mürin on kõrvulukustav, võimatu on kaaslasega sõnagi vahetada. Jälgin meeletut tantsu löövaid päikesesäras sillerdavaid veepiisku, mis oma eesmärgini jõudes rahunevad ning vaikselt jõevooluga ühinevad, nagu poleks nad läbinudki põnevat õhulendu. Allatuhisev vesi moodustab justkui ääretu pitsilise kardina. Kindlasti tasub aega võtta ning ka selle nurga alt juga üle vaadata.

Niagara juga on läbi aastate meelitanud kohale hulljulgeid seiklejaid, kes proovivad vägeva vastasega rinda pista ja joast mõne sõiduriistaga alla lasta, kuigi see on mõlemal pool piiri rangelt keelatud. Eelmise sajandi alguses oli Annie Taylor esimene, kes lasi voogudel end suure tünni sees üle kose ääre kanda. Peaaegu vigastusteta jõudis ta õnnelikult kaldale ning teatas: «Mitte keegi ei tohiks seda enam teha!» Nõuandest hoolimata jätkus hulgaliselt neid, kes tahtsid asja ise läbi proovida. Kahjuks ei ole taolised teod alati sama õnnelikult lõppenud ning mitmed on uppunud või saanud raskelt vigastada.

Vaadates seda meeletut jõudu, mis jõekallaste vahele surutud, ei suuda ma aru saada, mis paneb inimesi taolisi riske võtma. Kas see on tõesti ainult kuulsusejanu või ei suuda mõned kuidagi elada oma elu ilma närvikõdita?

Niagara joa juures näeb peaaegu alati hulgaliselt inimesi. Paljusid meelitavad kasiinod, kuhu sõiduks pakutakse Torontos lausa tasuta või eriti odavaid bussituure. Siin asub ka nii kanadalaste kui ameeriklaste üks lemmikkohti mesinädalateks. Ning veel on Niagara ümbrus kuulus oma viinamarjaistanduste poolest, kus toodetakse suur osa Ontario veinist. Paljude lemmikuks on jäävein, mis valmistatakse külma kätte jäetud, siirupiseks muutunud marjadest. Asjatundjad nimetasid mõni aasta tagasi Kanada kõige suuremaks jääveinitootjaks. Ja pole ime, sest külmad talved soosivad sellise veini valmistamist.

Marjad on vaja korjata külmununa, tavaliselt varahommikul, ja käsitsi. Pressimine peab toimuma enne, kui viljad sulama hakkavad. Kuna magusat mahla tuleb üsna vähe, siis on valmis veini hind väga kõrge. Huvitav on see, et Euroopa ei lubanud Kanada jääveini oma turule aastani 2001, tuues põhjuseks liiga suure suhkrusisalduse. Jäävein oma kerge siirupise puuviljamaitsega ongi justkui magustoit, mida on mõnus väikeste lonksude kaupa mekkida.

***

Läbi aasta korraldatakse õhtutundidel Niagara joal suuri valgusmänge, kui langev vesi külvatakse üle erinevat värvi prožektorituledega. Imetlen, kuidas kosed kord roheliseks, punaseks, siniseks muutuvad. Kuigi vaade on ilus ja võimas, ei saa ma lahti tundest, et kõik see on kunstlikult loodud. Proovin hoopis ette kujutada aega, kui indiaanlased nende maade üle valitsesid: mida nemad tundsid ja mõtlesid, kui öösel jõe ääres kõndisid ning koskede kohinat kuulatasid.

Niagara juga ehk Nee-ah-gah-rah (mühisev vesi) oli irokeeside jaoks kõige pühamaks kohaks. Mitmed legendid ja müüdid keerlevad selle ümber. Sajandeid uskusid nad, et vetevaim annab endast suure mürinaga märku. Igal aastal saatsid indiaanlased metsaandide ja lilledega täidetud valge kanuu koos noore neiuga vetesügavustesse. Ohvriks valimine oli neiule eriliselt suureks auks, sest see tähendas õnnelikku elu pärast surma. Irokeesid arvasid, et surmaga muutusid neiud tugevateks headeks vaimudeks, kes elavad uduneitsitena sügaval kose all ning vete möirgamine kõlab nende kõrvadele muusikana. Muidugi loodeti ohverdamisega endalegi head jahiõnne ja muretut elu. Tänapäeval meenutab neid vanu aegu vaid laev nimega Maid of the Mist, mis uudishimulikke maailma uhkeimat veteloori imetlema viib.