Kui rünnatakse blogijat, keda jälgivad ka need, kellele ta ei meeldi

Kirjanik Eva Frantz. Foto: Marica Rosengard

Eva Frantzi «Sinine villa» on esimene romaan Soome krimisarjas, mille peategelaseks on politseinik Anna Glad. Keskealine Glad otsib elus uut suunda ja lahendab samal ajal väikelinna kuritegusid, mille on tihti põhjustanud inimlik nõrkus või minevikus tehtud vead. Loe raamatust katkendit!

Vanemkriminaalkonstaabel Anna Glad tundis ennast kohutavalt halvasti. Ta oli olnud tubli ja õigel ajal magama läinud, aga uni polnud tulnud, sest väljas oli nii neetult valge. Ei jäänud muud üle, kui lamada vaikselt, padi silmadel, proovida eirata Månsi urahtamisi ja oodata äratuskella helinat kella kuue paiku. Ja siis äratas telefonihelin ta jõhkralt hoopis kell kaks, ligi tund aega pärast seda, kui ta oli lõpuks sõba silmale saanud.

Tal oleks peaaegu nagu pohmell olnud. Silmad kipitasid ja sügelesid, kui ta püüdis pilku teele fokuseerida. Ta sai autoraadioga kätte ainult ühe kanali ja see mängis ülevoolavat klassikalist muusikat, millel polnud sugugi ergutavat mõju. Ja mis ta oli ometigi uimase peaga selga pannud? Plekilised teksapüksid ja T-särgi, mis juba haises higi järele, selle, mis oli talle poolhämaras toas kätte jäänud, kui ta ringi koperdas, hambaid pesi ja püüdis meelde tuletada, kus ta käekott võis olla. Ei no tore, tõepoolest.

Eva Frantz, «Sinine villa». Foto: Raamat

Iseenesest oli Anna suutnud teha töövahetusi ainult mõnetunnise ööunega varemgi. Väike uinak jaoskonna diivanil millalgi ennelõunal ja 3–4 tassi kohvi peaks aitama. Aga enne, kui oli sobilik uinakut teha, peaks veidi tööd ka tegema.

Nüüd oli ta kohal. Kui ta autoga sinise maja poole keeras, pani ta tähele, et kiirabi oli juba kohale jõudnud, nii nagu ka Rolf Månsson, Anna lähim kolleeg. Kummalisel kombel ei näinud mees sugugi unesegane välja, korralikult riides oli ta ka. Anna kahtlustas, et Rolf oli selline, kes pani järgmise päeva riided juba õhtul valmis, sellisesse korralikku virna, sokikera kõige peal. Anna polnud kunagi näinud teda triikimata särgis.

Rolf rääkis parajasti ühe noore paariga. Poiss suitsetas ning kõndis närviliselt edasi-tagasi, paistis, et tüdruk suutis ennast rohkem kokku võtta. Nüüd nägi Anna veel kolmandatki isikut, ühte väikest, kummaliselt vanaaegse välimusega poissi. Laps nägi oma kootud kampsuni, kummikute ja suurte imestavate silmadega välja, nagu oleks mõnelt Ilon Wiklandi joonistuselt maha astunud. Kummikutest ulatus välja paar kõhetuid jalgu, keegi oli talle andnud vist teki, millesse ennast mähkida, aga seda hoidis ta käes.

Kui Anna Rolfile ligines, viskas mees talle kiire pilgu ja noogutas põgusalt lahtise välisukse poole. See oli üleskutse majja siseneda, pärast viit koos töötatud aastat suutsid Rolf ja Anna suhelda väga peente signaalide abil. Ent ukseavas põrkas ta peaaegu kokku parameedikutega, kes astusid kanderaami enda vahel kandes välja. Kanderaamil lamas lõuani tekkidesse mähitud naine, peaaegu kogu nägu kattev hapnikumask ees. Anna suutis eristada ainult tumeblonde juukseid ja kahvatut otsmikku.

«Ta on elus,» lausus üks parameedikutest.

Anna oli mehe nime unustanud ja pidi pilgu ta nimesildile heitma. Jari.

«Teda on mõned korrad rindu pussitatud ja ta on kaotanud omajagu verd, aga noahoobid tunduvad olevat üsna pindmised. Pähe saadud löök on hullem. Viime ta haiglasse,» hüüdis Jari, kui nad kanderaami koos kolleegiga käbedalt ja vilunud liigutustega kiirabiautosse lükkasid.

«Okei, me tuleme teile järele kohe, kui oleme siin ringi vaadanud,» vastas Anna.

Jari lõi tagumised uksed kinni ja hüppas autosse. Kiirabi sõitis vilkuvate tuledega öhe. Sireene polnud vaja, niipea kui kiirabi oli kuuldeulatusest väljas, laskus vaikus müürina õuel seisva seltskonna ümber.

Rolf ja Anna läksid veidi kõrvale ning Rolf andis lühikese ülevaate, milleni ta enne Anna saabumist oli jõudnud.

«Linnea Phan helistas 112, paistab olevat terav pliiats. Poiss-sõber on veidi endast väljas, nad olid teel ühelt peolt koju ja sõitsid väikesele poisile peaaegu otsa. Ilmselt ohvri poeg, teel abi kutsuma. Ma pole temaga veel eriti rääkinud, aga paistab, et ta ei näinud midagi, tüdruku sõnul teadis ta ainult seda, et ema lamab köögipõrandal, aga mitte seda, kuidas ta sinna sai ...»

Anna piilus poisi poole, kes hoidis Linneal kõvasti käest kinni. Vaesekene, kui õudne leida ema niimoodi enda kodus ...

«Jätka sina nendega, ma lähen sisse ja vaatan ringi,» lausus ta.

Sinine maja oli haruldaselt ilus hoone. 20. sajandi algupool, arvas Anna, hoolikalt renoveeritud. See nägi rohkem välja nagu väike mõis, mitte tavaline maja, rikkalike detailidega nagu värvilised aknaklaasid ja säbrulised puitpitsid. Anna ei olnud selles kandis kuigi palju seda tüüpi maju näinud. Maja meenutas pigem mõnda neist uhketest nikerdustega villadest, mida võis imetleda laevaga Stockholmi sõites. Niimoodi üksi põllu servas seistes mõjus see kohatult ja ülepakutult.

Eeskotta astudes oli õhus ikka veel tunda värvi ja puiduõli lõhna. Valgeks värvitud sisevoodrilauad, vana mööbel, mida oli vuntsitud erinevate pastelsete toonidega üle värvides. Polnud kahtlustki, et siin elasid sisustusest huvitatud inimesed. Kimp lupiine põrandal suures klaaspurgis, mõned paarid naiste- ja lastekingi korralikus rivis hallikasvalge kaltsuvaiba kõrval, seintel rippusid rühmades väikesed maalid.

Anna läks edasi kööki. Lihtsal tugeval köögilaual oli vanas piimakannus kimp lilli ja teetass. Peaaegu kõik siin oli kena ja korralik, mistõttu kontrast vereplekkide, kortsus kaltsuvaiba ja puitpõrandal vedeleva kummuli sülearvutiga oli veelgi süngem.

Anna võttis telefoni ja tegi vaibast, arvutist ja lauast pilte, püüdes samal ajal selgusele jõuda, mis siin mõned tunnid varem oli õigupoolest toimunud.

Arvatavasti oli ohver, tumeblondide juustega naine, istunud oma arvutiga laua taga, kui keegi oli sisenenud ja ... jah, selle, mis siis täpselt oli juhtunud, saavad nad teada haiglas, niipea kui arst on jõudnud naise läbi vaadata. Ja parimal juhul on siis ka ohver loodetavasti meelemärkusele tulnud.

Anna tõmbas kätte õhukesed puuvillased kindad, mis tal autos olid, ja pööras arvuti ettevaatlikult ümber. See hakkas surisema ja ekraan läks valgeks, ilmselt oli see kukkudes puhkerežiimile läinud. Aga ekraan oli terve ja nüüd ilmus sellel nähtavale üks veebilehekülg.

«Ah sa pagan!» hüüatas Anna endamisi valjusti ja tundis, kuidas kõik äkki paika loksus.

Eeskoja tapeet, Ilon Wiklandi-laps, köögikapid ja suur hulk lillebukette olid tundunud mingil põhjusel kergelt tuttavad ja nüüd sai Anna aru, miks.

Ta viibis kuulsas Sinises villas ja naine, kelle nägu oli peidus hapnikumaski taga, oli loomulikult blogija Becca Stenlund. Anna jälgis suvaliselt mitmeid blogisid ja «Sinise villa Becca» ei kuulunud otseselt tema lemmikute hulka. See oli veidi liiga suurejooneline ja nunnu. Becca universumi elanikud kandsid ruudulist põlle, kui küpsetasid või tegid 1890ndatest pärit retseptide järgi moosi ja mahla. Kõik olid parajalt saledad, punapõsised ja rõõmsad. Lisaks käsitleti blogis tihti mõnusaid asju, mida Becca koos pojaga ette võttis, ja kohati käis Annal südamest torge läbi, kuigi ta oleks ju pidanud sellise asjaga harjunud olema. Aga «Sinise villa Becca» blogi oli nii suur ja tuntud, et Anna sattus suvaliselt netis surfates mingil põhjusel ikka tihti selle lehele. See oli üks neid blogisid, mida «kõik» lihtsalt jälgisid.