Me avaldasime oma kodulehe avastaatuses suureks kriisiks valmistujatele kohavaliku suunised. Saime kokku kaheksa põhireeglit – kaheksa, see on igavikuga üheks saamise number.
Reegel number üks: lahku mere äärest, ruttu, võimalikult kaugele.
Reegel number kaks: lahku maismaalt, mis asub vähem kui 200 meetri kõrgusel merepinnast. Mida lähemal on sulle jääväljad ja avameri, seda kõrgemat mäge on sulle sihtkohaks vaja. Aga vaata ka punkti kuus, vali vanad mäed!
Reegel number kolm: lahku tuumajaamade ja tuumarelvade lähedusest vähemalt 500 kilomeetri kaugusele.
Reegel number neli: lahku igasuguse strateegilise tööstuse lähedusest, eriti ohtlikud on relva- ja keemiatehased, hoia neist vähemalt 500 kilomeetri kaugusele.
Reegel number viis: ära ela linnas. Mida kaugemal oled igasugusest tsivilisatsioonist, seda parem.
Reegel number kuus: lahku noortest mägedest ja vulkaaniliselt aktiivsest piirkonnast. Vali vanad mäed.
Reegel number seitse: leia koht, kus on palju metsa, sest puud puhastavad õhu igasugusest mürgist. Samamoodi toimib õhupuhastajana suur looduslik siseveekogu, näiteks mägijärv või mäestikujõgi, aga sealjuures ei tohi minna vastuollu punktiga number kaks, mis kõneleb uputusohust.
Reegel number kaheksa: leia koht, kus leidub looduslik puhas joogivesi nagu jõgi, järv või allikas.
Reeglit number üheksa me kirja ei pannud, aga see jäi mulle endale hinge. Leia koht, kuhu võiks tekkida «tähevärav». Seda ei saanud sõnadesse panna, see oli pigem pilt, tunnetus planeedist, mis keerles mu silmade ees: tohutusuur maailmajagu, mille keskel on vana mägine selgroog.
Niipalju siis asukohavalikust. Ja just see meid siia Uuralitesse, jõe äärsele mäenõlvale tõigi.
Tegelikult oli lugu muidugi palju segasem, aga sellest, samuti Oksanast ja Maratist, kirjutan ma ehk homme täpsemalt.