/nginx/o/2022/04/06/14466211t1h3195.jpg)
On aasta 2012. Ühes mereäärses ülikoolilinnas elab neiu Eeva... Nii algab lugu hea ja kurja tundmisest, inimahvidest ja jumalageenidest, viirustest ja tuumareaktoritest, eesmärkidest ja abinõudest, sipelgatest, lumepallidest ja liblika tiivalöökidest. Loe katkendit Epp Petrone uuest romaanist «Linnutee koodid».
Venemaale põgenemise propageerimine oli muidugi üks neid, mis tegi Diegost rahvusvahelise kurioosumi – seda eelkõige läänemaailma jaoks. Ja «meie mehe» sõbraliku kuulsuse saavutas ta muidugi laial Venemaal. Ma lõikasin tema esinemisi ja intervjuusid kildudeks, panin veebi jooksma, igaüks veeres oma suunas, jagajad lõid hoogu ja kemplesid nende kallal.
Üks näide: saade rahvusvahelises inglisekeelses telekanalis, Diego vastas istus keskealine daam, kes alustas otsekoheselt:
«Kas te saate aru, et te hirmutate inimesi?»
«Ei, me äratame inimesi! Kui inimesed magavad nii sügavalt, siis neid ongi vaja kõvasti raputada. Taimed karjuvad meile kõigest kõrist juba tükk aega: ärgake üles!»
«Aga inimestes tekitab selline konverents paanikat.»
«Tegelikult me ennetame paanikat. Teadmine ja valmisolek on alati parem kui teadmatus.» Diego hüppas närviliselt ja ebaloogiliselt püsti. «Pole siin mingit paanikat! Aga kui te ei soovi asjast rääkida, siis aitab!» Lõige. Ta tormas tõesti minema, aga kutsuti tagasi. Ma ei tea siiani, kas ta tegi seda ärajooksmist impulsi sunnil või oli see kavalus, et meedias silma paista. Aga intervjuu jätkus.
«Vabandust! Millest te siis rääkida tahate? Mis on teie plaan?»
«Ülilihtne, plaan A, punkt 1: luua rühm. Tuleb teada, kuidas, kuhu ja kellega ohu korral minna.»
«Aga millal minna? Kuidas te saaksite seda koordineerida?»
«Loomulikult on parim võimalik lahendus see, kui te kolite oma rühmaga võimalikult kohe ja võimalikult jäädavalt sinna, kus on turvaline, lähtudes kõigist kriisianalüüsidest. Mida kauem te ootate, seda suurem on tõenäosus, et te peate liikuma hakkama koos hiiglasliku massiga.»
«See ei ole ilmselt väga realistlik...»
«Arvata on! Ka mina istun ju siin, ma pole lahkunud...» Diego heitis korra vilava pilgu, ma teadsin, ta tuletas meelde seda, mida ma olin talle vahetult enne tele-eetrit meelde tuletanud. «Vaadake meie kodulehel käivitatud häirekella, see loeb sümboolseid sekundeid. Jälgige NASA ametlikke teateid. Päikese aktiivsus on see, mille osas kõige enam tuleb valmis olla! Ja lugeda tuleb muidugi poliitikauudiseid ka. Kõik suured sõjad on alanud Päikese kõrgema aktiivsuse perioodil. Päike mõjutab meid, see on iga päev meile näkku karjuv fakt!» Ja Diego naeris natuke oma nalja üle.
«Aga kuidas siis ikkagi valmistuda? Ütleme, olen leidnud endale mõttekaaslased, kes samuti valmis ohu korral koos põgenema... Mis edasi? Mis on kõige olulisem?»
«Kõige olulisem: öelge juba praegu lahti oma varandustest, kas siis tõeliselt või vaimus!» Diego hakkas jälle liiga uhhuuks ja teoreetiliseks minema, pelgasin ma, aga samas, ta tegi seda teatraalselt, kaasa kiskuvalt. «See on ülioluline mõtteharjutus, mis vaja iga päev läbi teha. Teil oli maja, enam ei ole. Oli kodu, enam ei ole. Oli hunnik varandust, enam ei ole. Unustage ära oma pangaarved, pääseb see, kes suudab lahti öelda! Teil olgu olemas pamp esmatarberõivaid ja võimalikult suur kogus kuivtoitu. Ja soojad rõivad, noad ja kirved, millega saab endale elamise uuesti luua… Kui oht on lähedal, siis hüppate autosse oma rühmaga, niipalju inimesi sisse, kui läheb, ja minekut! Kui oht on kaugemal, siis saab lahkuda ka rongi või lennukiga...»
«Aga kuhu?»
«Mägedesse, inimestest eemale! Ideaalis Venemaale, Kesk-Uuralitesse. Sinna, kus on Udmurdia ja Komimaa. Permi ja Sõktõvkari vahele! Lõunas on tööstust liiga palju, seal on ohtu, põhjas läheb liiga tundraks ja pole looduslikult nii hea.»
«Hea küll, aga mismoodi seal hakkama saada, kui on vaid pamp rõivaid ja karp toitu?»
«Kõige parem oleks korralik baas varem ette valmistada. Aga ma ütlen teile, inimene saab hakkama ka ilma baasita, kui tal hing sees on! Saapad hundinahast, kasukas karunahast. Palju pohli, jõhvikaid, seeni, seedriseemneid. Hiiglaslikud kalad jõgedes. Jõevesi on puhas, sobib otse juua. Jänesed, kitsed, metslinnud! Kel proteiini vaja, see leiab!»
«Aga kui me nüüd siin mängime mõttega… Äkki on võimalik, et keegi ründab just Uuraleid?»
«Uuralid poleks turvaline ainult USA rünnaku puhul. Mägede lõunaosas on relvatööstust, just seepärast mingem Kesk-Uuralitesse. Aga see tuumalöök on vaid teoreetiline mure. Ärge muretsege, seda ei juhtu, uskuge mind, vana šamaani. Sest Venemaa annab vastasseisu teravnedes ise USA suunas ennetava löögi! Vaatame korra kaarti, vaatame neile kahele riigile otsa. USA eripära on see, et ta on rannikutelt ülihaavatav! Venemaa on olnud kaval, planeerinud kogu strateegilise tööstuse merest kaugele, Lõuna-Uuralitesse, Lõuna-Siberisse. Ja Peterburist viis Venemaa oma pealinna ammu ära Moskvasse. Kõik Venemaale oluline on keskel, äärtest ligi ei pääse! Aga USA? Palun väga: Bahama kanti ookeani tuleks plaanida vaid üks plahvatus, üks tsunami, mis uputaks ära New Yorgi ja Washington DC piirkonna. Ameeriklased ei suuda veel registreeridagi, et Venemaa ründab. Nad ei jõuagi midagi uuridagi, juba vesi peal! Pärast polegi uurijaid. Ja kohe otsa teine pomm, tsunami teiselt rannikult! Nätakas veega mõlemalt poolt, ja rohkem Venemaa neid ei puuduta. Kas järelejäänud jänkid hakkavad veel midagi vastu võitlema või nad tahavad lihtsalt ellu jääda…? Nii et kaardile otsa vaadates on selge, et Venemaad sõjaline oht ei ähvarda.»
Oli näha, et see Diego jutt ajas intervjueerija segadusse, ta polnud sellega arvestanud. Aga Diego pani aina edasi. «Ja veel, vaadake palun Venemaa presidenti ja USA presidenti. Kumb neist ründab? Kummas on vana Tšinghis-khaani verd!?» Diego kõhistas jälle naerda.
«Nii et... te soovitate inimestel teha aegsasti Vene viisa ja olla valmis põgenema Venemaale?»
«Teate, neiu, tõelises kriisisituatsioonis pole enam viisat vaja, lihtsalt üle piiri pääseb põgenema, piire ei hoita kinni kataklüsmieelses olukorras, Venemaa on meelitatud, et nende juurde põgenetakse! Aga muidugi, kui me räägime võimaluste akna õigeaegsest kasutamisest, parem varem kui hiljem, siis võiks endale Venemaa viisa teha küll.»
«Olete ilmselt sellega kursis, et suur osa läänemaailma peab Venemaad pigem ohuks, mitte pelgupaigaks...?» Diego poolt «neiuks» nimetatud keskealine ajakirjanik oli end kogunud ja jätkas häirimatult oma küsimuste esitamist.
«Unustage ära need eelmise ajastu hirmud!» katkestas Diego teda. «Venemaad pole vaja karta! Ja kui tõesti kardate niiväga, piiluge Põhjala poole. Minge sinna, kus on vanad mäed ja kus pole tuumajaamu.»
«Vanad mäed? Vabandust, aga kas võiksite meile öelda, millised mäed on vanad?»
/nginx/o/2021/04/23/13743361t1h8e01.jpg)
«Aga otsige, neiu, lugege, kontrollige! Lollikindel reegel: mida kõrgem ja järsem, seda noorem on mägi ja seda rohkem võib see mägi seismiliselt reageerida, kui planeet kiiret füüsilist muutust läbi peab tegema. Muidugi Himaalaja mäed on noored, Kaljumäed on noored… Minge parem Altaisse, see on vana, nii et Kirgiisia on ka üsna hea koht ellu jäämiseks.»
«Kas vanu mägesid leidub ka Lääne-Euroopas? Kuidas on Alpidega?»
«Alpid on noored mäed ja tuumajaamu täis! Ja punkt üks. Lahkuge Lääne-Euroopast! Lahkuge kohe! Kui mitte täna, siis homme või ülehomme! Mitte keegi pole vana Euroopa päästmisest huvitatud, kõik tahavad seda ära kasutada… Euroopa õitsengu ja viljakandmise ajad on ammu läbi, Euroopat ootab talv! Mis iganes stsenaariumist me kõneleme… Euroopa allakäiku ei peata ka ilus ilm ja rahulik kosmos! Hiina võtab Euroopa tükkhaaval üle. Samal ajal kobrutab Euroopas kõik, skinhead'id, moslemid, kodusõjad. Isegi kui me unustame kõik kosmilised riskid, igal juhul on kaks kõige lollimat kohta pesitsemiseks Euroopa ja USA! Täpsemalt: eriti Lääne-Euroopa ja eriti USA rannikualad!»
Sellest telesaatest sai üks väga palju jagatud lumepall…
Venemaa kui pelgupaiga motiiv kordus Diego jutus alati, sellest saati, kui mina teda mäletan. «Venemaa on turvaline paik,» kirjutasin ma konspekti juba siis, kui ta loengutes käisin. Ja sedasama asus ta jutlustama meie kodulehe foorumis: «Kaduge Uuralitesse ja oodake seal. Venemaa on kõige rahulikum ja kõige kavalam riik. Kunagi julges keegi kritiseerida, et Venemaa piirid on räbalad ja süda on keskel. Aga just see ongi selle maa tugevus! Ärge unustage, et ligi 50 protsenti Venemaast on ikka veel asustamata. See on koht meie planeedil, kus leiab metsasid, see on koht, kus veel saab tsivilisatsioonist eemale hoida!»
Me avaldasime oma kodulehe avastaatuses suureks kriisiks valmistujatele kohavaliku suunised. Saime kokku kaheksa põhireeglit – kaheksa, see on igavikuga üheks saamise number.
Reegel number üks: lahku mere äärest, ruttu, võimalikult kaugele.
Reegel number kaks: lahku maismaalt, mis asub vähem kui 200 meetri kõrgusel merepinnast. Mida lähemal on sulle jääväljad ja avameri, seda kõrgemat mäge on sulle sihtkohaks vaja. Aga vaata ka punkti kuus, vali vanad mäed!
Reegel number kolm: lahku tuumajaamade ja tuumarelvade lähedusest vähemalt 500 kilomeetri kaugusele.
Reegel number neli: lahku igasuguse strateegilise tööstuse lähedusest, eriti ohtlikud on relva- ja keemiatehased, hoia neist vähemalt 500 kilomeetri kaugusele.
Reegel number viis: ära ela linnas. Mida kaugemal oled igasugusest tsivilisatsioonist, seda parem.
Reegel number kuus: lahku noortest mägedest ja vulkaaniliselt aktiivsest piirkonnast. Vali vanad mäed.
Reegel number seitse: leia koht, kus on palju metsa, sest puud puhastavad õhu igasugusest mürgist. Samamoodi toimib õhupuhastajana suur looduslik siseveekogu, näiteks mägijärv või mäestikujõgi, aga sealjuures ei tohi minna vastuollu punktiga number kaks, mis kõneleb uputusohust.
Reegel number kaheksa: leia koht, kus leidub looduslik puhas joogivesi nagu jõgi, järv või allikas.
Reeglit number üheksa me kirja ei pannud, aga see jäi mulle endale hinge. Leia koht, kuhu võiks tekkida «tähevärav». Seda ei saanud sõnadesse panna, see oli pigem pilt, tunnetus planeedist, mis keerles mu silmade ees: tohutusuur maailmajagu, mille keskel on vana mägine selgroog.
Niipalju siis asukohavalikust. Ja just see meid siia Uuralitesse, jõe äärsele mäenõlvale tõigi.
Tegelikult oli lugu muidugi palju segasem, aga sellest, samuti Oksanast ja Maratist, kirjutan ma ehk homme täpsemalt.
