Ilmus Tõnis Vilu uus luulekogu «Kõik linnud valgusele»

Luuletaja Tõnis Vilu Foto: Annika Markson

Loomingu Raamatukogu uues numbris ilmus Tõnis Vilu luulekogu «Kõik linnud valgusele».

Tõnis Vilu seitsmes luulekogu «Kõik linnud valgusele» kombib seletamatu kurbuse piire ning vaatleb selle ilminguid mälestustes, hapruses ja tundepööristes. Aga erinevalt eelmisest luulekogust «Tundekasvatus» ei raja luulemina tugipunkti kuhugi kaugele, vaid otsib seda enese sisemaalt, merelt, valgusest ja tiigivee pinnalt.

Luulekogu «Tundekasvatus» (2020) eest pälvis Tõnis Vilu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

***

*

sõitsin rongiga üle jõe mälestuste teravik kuldsete kaskede

kohal nagu kleeps aknal mitte suitsetada ära kutsu mind mu

enda matusele ma ei suuda end ikkagi kokku võtta leian alati

vabanduse minu asemel paistab läbi valgus üks pikk naine

käib vagunist vagunisse nii palju vabadust sõita selg ees

kellegi teise lõppu

*

pean lähenema mälestusele soome lahe poolt olen hõre

merejää kõrkjate vahel seisin siinsamas rannas kümme

aastat tagasi täielik inimvare ütlesin vaikselt usun merd

sa ütled seda minule tulevikule see on ju õhtupimedus

meri mis usub merd

*

puulehed hurda pargi tiigis nagu laevukesed tänavalambi

peegeldus hoiab neid servapidi kokku puutumast minu

silm vööris ja nina nagu ahtri külge nööritud surnud vaal

mere peegeldused nad hoiavad mind põhja puutumast