/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/04/08/14472044t1hd223.png)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Erlend Loe ja Kim Hiorthøy krimikoomiksit «Kes istus kuninga juustu lössi?».
Sinijärv soovitab lugemist: korralikku inimest saab suhteliselt väikese vaevaga itsitama panna
Norrakad on korralikud inimesed ja korralikku inimest saab suhteliselt väikese vaevaga itsitama panna. Piisab mõõdukast siivutusest ja kergest nihestatusest. Ju toopärast on ka teatud sorti istmikunaljadel norrakate seas minekut. Mäletatavasti algas ka vanameister Jo Nesbo doktor Proktori lugude sari puuksupulbri-raamatuga. No mis sa hing ära teed, seda nalja tuleb teha, mis auväärt publikumi naerma ajab.
/nginx/o/2022/04/08/14472012t1hc652.png)
«Kes istus kuninga juustu lössi?» on muidugi mitmes mõttes lustakalt totakas teos. Moodsa aja koomikseid kiputakse graafilisteks romaanideks nimetama, see siin on siiski graafiline anekdoot näiteks, romaani mõõtu välja ei anna. Pildikeel on tore ja mõnevõrra kõrgendet meeleolus viibides võib ka jabur huumor lõbu pakkuda.
Ometi tuli meelde see Poirot’ lugu, kus aulik detektiiv kapten Hastingsiga kihla vedas, et suudab kriminäidendi süüdlase ära arvata, aga jäi mõistagi kaotajaks. Kuna näidendi autor polnud kõiki asjaolusid avanud ning tõmbas lahenduse jänesena kübarast välja. Kuninga juustu lössi istumise jutus (mida kaanel «pööraseks krimilooks» tituleeritakse) on seesama häda. Aetakse kokku üks ülevõlla kentsakas olukord ja tegelastki ning siis tõmmatakse lugejal ootamatu ropsuga vaibake alt. No miks ka mitte, aga krimilool on siiski ka mingid reeglid.
Värskendav vahelugemine igatahes, varateismelistele jätkub kihistamisrõõmu, taguotsanalja austajatele seda enam. Liiga palju ei maksa oodata, onu Heino ei ole nii kõva tegija, et süldilaua tagant väga palju kõrgemale kerkida. Aga lati alt läbi kaevama ka ei pea.