VIHKAMISEST ARMASTUSENI... ⟩ «Kui mina olen sinu boss, saan ma mõrvasüüdistuse»

Foto: Shutterstock

Ilmunud on uus põnev armastusromaan, Sally Thorne'i «Vihkamismäng». 2021. aastal linastus ka raamatu põhjal tehtud film, kus peaosades mängisid Lucy Hale ja Austin Stowell.

Lucy Hutton on alati olnud kindel, et tubli tüdruk jõuab kaugele. Ta on võluv ja vastutulelik ning uhke selle üle, et Bexley & Gamini kirjastuses armastavad teda kõik. Välja arvatud emotsioonitu tõhususega töötav ja laitmatult riietuv pikka kasvu Joshua Templeman. Ja see tunne on vastastikune.

Sally Thorne, «Vihkamismäng». Foto: Raamat

Olles sunnitud töötama ühises kabinetis 40 (hea küll, 50 kuni 60) tundi nädalas, harjuvad nad mängima tobedat, kuid kaasakiskuvat lõputut mängu, kumb kummale ära teeb. On jõllitamismäng, peeglimäng, personalijuhile kaevata ähvardamise mäng. Lucy ei tohi lasta Joshual võita – eriti siis, kui silmapiirile kerkib võimalus edutatud saada.

Kui Lucy võidab, saab temast Joshua ülemus. Kui ta kaotab, lahkub ta töölt. Miks ta siis järsku Joshuast kuumi unenägusid nägema hakkab ja tööleminekuks nagu kirglikuks kohtinguks riietub? Pärast seda, kui süütu liftisõit lõpeb elu alustugesid raputava suudlusega, hakkab Lucy mõtlema, ega tal Joshuast vale arvamus ole olnud.

Võib-olla Lucy Hutton ei vihkagi Joshua Templemani. Ja võib-olla ei vihka Joshua ka Lucyt. Aga võib-olla on see lihtsalt järjekordne mäng.

***

Täna on triipudega tuhmvalge särk ja minul on lauakalendris reedesele päevale suur punane rist tõmmatud. Ma julgeksin saja dollari peale kihla vedada, et Joshua kalendris on täpselt samasugune. Meie kandideerimisavalduste tähtaeg.

Ma olen oma avaldust üle lugedes hulluks minemas. Mu pea on presentatsiooni nii täis, et olen hakanud seda unes nägema. Mul on puhkust vaja. Lukustan ekraani ja jälgin huviga, kuidas Joshua teeb sedasama. Me istume teineteise vastas nagu maletajad. Me põimime sõrmed kokku. Ma pole veel näinud ta pliiatsit tegevuses.

«Kuidas sul läheb, Pisike Lucy?» Ta reibas toon ja leebe näoilme näitavad, et me mängime üliharva mängitavat mängu. Selle mängu pealkiri on «Kuidas sul läheb?» ja see algab, nagu me ei vihkakski teineteist. Me käitume nagu normaalsed kolleegid, kes ei taha oma käsi küünarnukini teise verre kasta. See on häiriv.

«Suurepäraselt, aitäh küsimast, Suur Josh. Kuidas sinul läheb?»

«Superhästi. Kavatsen minna kohvi järele. Kas ma võin sulle teed tuua?» Tal on ta raske must kruus käes. Ma vihkan ta kruusi.

Vaatan alla – minu käsi juba hoiab mu punast täpilist kruusi. Ta sülitaks iga asja sisse, mille mulle toob. Kas ta peab mind nõdrameelseks? «Ma arvan, et tulen sinuga kaasa.»

Me marsime sihikindlalt köögi poole täiesti ühes rütmis, vasak-parem, vasak-parem, just nagu prokurörid kõnnivad sarja «Seaduse nimel» alguskaadrites kaamerale vastu. See nõuab minult sammu pikkuse peaaegu et kahekordistamist. Vestlevad kolleegid jäävad poolelt sõnalt vait ja vahivad meid uurivalt. Joshua ja mina vaatame teineteisele otsa ja paljastame hambad. On aeg käituda tsiviliseeritult. Nagu juhtivtöötajad.

«Hahahaa,» ütleme teineteisele südamlikult, teeseldes naljatamist. «Hahahaa.»

Keerame ümber nurga. Annabelle pöördub koopiamasina tagant meie poole ja pillab peaaegu oma paberid maha. «Mis toimub?»

Noogutame Joshuaga talle ja läheme edasi, liitunud oma lõputus mängus selle üle, kumb jääb peale. Mu lühike triibuline kleit kerkib hoogsast kõnnist.

«Lapsed, emme ja issi armastavad teid väga,» ütleb Joshua vaikselt, nii et see ainult minu kõrvu jõuab. Kõrvaltvaataja silmis lobiseb ta viisakalt. Paar pead küünitavad üle boksiseina vaatama. Paistab, et me oleme kuulujuttude materjal. «Mõnikord me läheme põlema ja tülitseme. Kuid teie ärge kartke. Isegi kui me tülitseme, ei ole see teie süü.»

«See on lihtsalt täiskasvanute värk,» selgitan poolihääli, sihtrühmaks huvitunud näod, kellest möödume. «Mõnikord magab issi diivanil, aga see on okei. Me armastame teid ikka.»

Köögis solgutan parajasti teekotikest oma tassis, kui naeruiha uhab minust üle nagu ookeanilaine, mind peaaegu jalust lüües. Toetun köögikapile ja vappun hääletult.

Joshua ei tee minust välja, kui endale kohvi valmistades köögis ringi liigub. Tõstan pilgu ja näen, kuidas ta avab kapi miilijagu mu peast kõrgemal, ja tunnen ta keha kuumust sõrmejagu oma seljast eemal. See on nagu päikesepaiste. Ma olin ära unustanud, et teised inimesed on soojad. Ma tunnen ta naha lõhna. Naeruiha kaob.

Mul pole olnud ainsatki kontakti teise inimesega pärast seda, kui mu juuksur Angela tegi mulle peanaha massaaži – ja sellest on möödas umbes kaheksa nädalat. Nüüd kujutan ette, kuidas ma naaldun Joshua vastu ja lasen lihased lõdvaks. Mida ta teeks, kui ma minestaksin? Küllap laseks mul põrandale kukkuda ja seejärel nügiks mind jalaga.

Ajust vilksab läbi järgmine kujutluspilt. Joshua haarab minust kinni ega lase kukkuda. Ta käed on mu piha ümber ja sõrmeotsad pigistavad ihu.

«Sa oled nii naljakas,» ütlen, taibates, et olen mõnda aega vait olnud. «Nii väga naljakas.» Neelatan kuuldavalt.

«Sina niisamuti.» Ta läheb külmiku juurde.

Personaliosakonna Jeanette materialiseerub lävel nagu matsakas luitunud kummitus. Ta on tore naine, kuid tal on meie jamadest kõriauguni.

«Mis siin toimub?» Ta on käed puusa tõstnud. Vähemalt ma arvan, et on. Ilmselt oma viimaselt hingehooldusreisilt kaasa kaubeldud kellukestega Tiibeti pontšo all on ta täiesti kolmnurgakujuline. Otse loomulikult on ta Gamin.

«Jeanette! Ma teen kohvi. Kas võin sind kampa kutsuda?» Joshua viipab ta poole kruusiga ja naine vehib tõrjuvalt käega. Ta vihkab Joshuat kõigest südamest. Minu tõugu naine.

«Mulle anti häiret. Olen siin vahekohtunikuks.»

«Pole vajadust, Jeannette. Kõik on hästi.» Poetan teekotikese õrnalt kruusi ja jälgin, kuidas vesi värvub telliskivipunaseks. Joshua kallab lusikatäie suhkrut mu kruusi.

«Sa pole veel piisavalt magus, eks?»

Naeran võltsilt mu ees seisvale seinakapile ja imestan, kust tema teab, kuidas ma teed joon. Kuidas ta üldse teab minu kohta kõike? Jeannette’i pilk vilab kahtlustavalt meie vahel edasi-tagasi.

Joshua silmitseb teda leebelt. «Me teeme kuumi jooke. Mis personaliosakonnas uudist on?»

«Firma kahte kõige hullemat sarikaebajat ei tohi kahekesi jätta.» Ta pontšo nurk osutab köögi poole.

«Jama lugu. Me istume terve päeva kahekesi toas. Ma veedan nädalas nelikümmend kuni viiskümmend tundi selle kena naise seltsis. Täiesti nelja silma all.» Ta hääletoon on meeldiv, kuid dialoogi alltekst on: keri kuradile.

«Ma olen selle kohta teie ülemustele mitu soovitust andnud,» kostab Jeanette süngelt. Tema alltekst on täpselt sama.

«Noh, varsti saan ma Lucinda bossiks,» vastab Joshua ja mu pilk kargab tema silmadesse. «Ma olen professionaal ja saan kõigiga hakkama.»

See, kuidas ta ütleb «kõigiga», annab mõista, et tema meelest olen ma vaimse puudega.

«Tegelikult saab minust varsti sinu boss.» Mu hääl nõretab siirupist. Jeanette’i väikesed käed ilmuvad pontšo alt välja. Ta hõõrub silmi, ajades oma silmameigi laiali.

«Teie kaks olete minu täiskohaga töö,» lausub ta vaikselt ja masendunult. Süütunne torkab mind valusasti. Minu käitumine ei sobi tulevasele tegevjuhile. On aeg see suhe ära parandada.

«Ma tean, et minevikus on kommunikatsioon minu ja härra Templemani vahel olnud pisut… pingeline. Ma olen valmis seda tunnistama ja tugevdama B&G meeskonnatöö ülesehitamist.» Kasutan oma parimat professionaali hääletooni ja jälgin, kuidas Jeanette’i nägu tõmbub kahtlustavalt pingesse. Joshua pöörab oma silmad minu peale ja need on kui laserikiired.

«Ma olen Helene’ile paberile pannud soovituse korraldada meeskonnatöö tugevdamise pärastlõuna raamatupidamise, juhtivtöötajate, kujundus- ja juriidikaosakonna jaoks – algustähtedest lühendatult RAJU KUJU.» See on mu värskeima ajurünnaku tulemus. Kui suurepäraselt see tööintervjuul kõlaks? Väga suurepäraselt.

«Ma kirjutan samuti sellele oma pühendumuse näitamiseks alla,» sõnab Joshua, see kuramuse kaaperdaja. Mu ranne tõmbleb tungivast soovist tüübile kuum tee näkku lennutada.

«Ära muretse millegi pärast,» kinnitan Jeanette’ile, kui me mõlemad tema ees seisame. «Kõik läheb hästi.» Ta pontšo kõliseb nukralt, kui me minema marsime.

«Kui ma su bossiks saan, läheb su elu kibedaks,» lausub Joshua ropult ja jõhkralt.

Mul on seekord tegu ta kannul püsimisega, kuid ma saan sellega hakkama. Tee loksub vaibale. «Kui minust saab sinu boss, hakkad sa tegema kõike, mida ma käsin, laia naeratusega.» Noogutan viisakalt Marniele ja Alanile, kui neist möödume.

Võtame ümber nurga kurvi nagu võidusõiduhobused.

«Kui mina olen sinu boss, tähendab rohkem kui kolm viga sinu finantskalkulatsioonides ametlikku hoiatust.»

Pomisen endale nina alla, kuid ta kuuleb sellegipoolest. «Kui mina olen sinu boss, saan ma mõrvasüüdistuse.»

«Kui mina olen sinu boss, teen ettepaneku viia firmas sisse ühtne vormiriietus. Ei mingeid imelikke väikseid retrokostüüme enam. Mul on ametirõivaste kataloogist juba sobiv välja valitud. Hall kottkleit.» Ta teeb efekti saavutamiseks pausi. «Polüestrist. Kuna see on ette nähtud põlvi katma, siis sinul peaks see ulatuma pahkluudeni.»

Ma olen oma kasvu pärast hullupööra tundlik ja vihkan sünteetilist kangast kõigest hingest. Avan suu ning kuuldavale tuleb nunnu loomakese urin. Ruttan ette ja löön assistentide kabineti klaasukse puusaga valla.

«Kas seda on vaja, et sa enam mind ei ihaldaks?» nähvan, ta vaatab üles lakke ja ohkab väga sügavalt.

«Said õigesti aru, Kääbik.»

«Oh, ma saan sinust väga hästi aru.» Me mõlemad puhiseme pisut rohkem, kui olukord nõuaks. Paneme oma kruusi lauale ja võtame positsiooni sisse.

«Ma ei hakka iial sinu heaks tööle. Mingeid polüestrist kleite ei tule. Kui sina saad töö, lähen mina minema. See peaks olema ütlematagi selge.»

Sekundi murdosa jooksul paistab ta siiralt üllatunud. «Oh, kas tõesti?»

«Just nagu sina ei läheks minema, kui mina saan töö.»

«Ma pole kindel.» Ta puurivas pilgus on mõtisklus.

«Joshua, sa pead ameti maha panema, kui mina töö saan.»

«Ma ei jookse minema.» Ta hääles on terasene noot ja ta tõstab käe puusa.

«Mina ei jookse samuti minema. Aga kui sa oled nii kindel, et saad selle töö, siis ei peaks minu äraminekujutt sinu jaoks probleem olema.» Jälgin, kuidas ta kuuldut seedib.

Ma tahan, et ta oleks minu alluv, närvid viimse piirini pingul, kui ma tema töö üle vaatan ja pärast puruks rebin. Ma tahan, et ta oleks käpuli mu jalgade ees, korjaks paberitükke kokku, ise mulisedes vabandusi oma ebakompetentsuse pärast. Et ta nutaks Jeanette’i kabinetis, sõimates ennast oma ebaadekvaatsuse tõttu. Ma tahan ta nii närvi ajada, et ta hakkab tõmblema.

«Hea küll. Ma olen nõus. Kui sa ametikõrgenduse saad, luban töölt lahkuda. Sul on jälle need himurad silmad,» lisab Joshua pöördudes ja istet võttes. Ta keerab sahtli lukust lahti ja võtab välja oma lauakalendri, asjalikult lehti lapates.

«Kägistad mind jälle vaimselt?»

Ta teeb pliiatsiga märgi, üksiku sirge kriipsu, ja märkab siis mind.

«Mida sa irvitad?»

Minu meelest teeb ta lauakalendrisse märgi siis, kui me tülitseme.