«Sekundi murdosa vältel ootan, et seal seisab härra Vari. Rumalus, ma tean»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Riley Sageri uuest põnevikust «Enne pimedat koju». See on sünge, hirmus ja käänuline lugu, mida ei saa käest panna.

Kuidas oli? Selles majas elada?

Riley Sager, «Enne pimedat koju». Foto: Raamat

Maggie Holt on sääraste küsimustega harjunud. Kakskümmend viis aastat tagasi ostsid tema vanema Ewan ja Jess suure Victoria-aegse häärberi – Baneberry Halli. Nad elasid seal kolm nädalat ja põgenesid siis keset ööd. Ewan kirjutas sealsetest katsumustest raamatu, mille pealkiri oli «Õuduste maja». Tema jutustus tontlikest sündmustest ja kohtumistest pahatahtlike vaimudega paisus ülemaailmseks fenomeniks.

Nüüd, pärast isa surma, sai Maggie maja päranduseks. Tookord oli ta nii väike, et ei mäleta isa raamatus kirjeldatust midagi. Ometi ei usu ta sellest ainsatki sõnagi. Sest vaime pole olemas.

Aga kui ta naaseb Baneberry Halli, et see müügikorda seada, ei võeta teda just avasüli vastu. Kohalikel pole sugugi hea meel, et Ewan oma raamatuga nende kodulinna kurikuulsaks tegi. Veel kõhedam on aga Baneberry Hall ise. Ajapikku hakkab Maggie uskuma, et isa kirjutises võib olla tõde rohkem kui väljamõeldist. Igal juhul ei taha keegi – või miski –, et ta majja jääks. Ja tema elu võib olla taas ohus…

***

Sõit värava juurest maja enese juurde on täituvate ja mittetäituvate ootuste jada. Olin arvanud, et spiraalsel tõusul on tunne nagu Ameerika mägede ülessõiduosal – kuhjuv hirm ja kahetsuspisted. Selle asemel tuleb lihtsalt rahulik sõit läbi metsa. Sündmustevaene. Lausa sume, sest videvik lisab ümbritsevale metsale ähmast pehmust.

Mulle annavad mõtteainet vaid tee ääres vohavad teravatipuliste lehtedega taimed. Puhmastest turritavad välja tihedad punased marjakobarad, mis eretavad pikapi esitulede valgel nagu kunstveri.

Siumarjad.

Neid on kõik kohad täis.

Sügaval metsa all. Parves puutüvede ümber. Künkanõlva mööda üles välja. Neid ei kasva ainult künkaharjal, nagu peletaks Baneberry Halli lähedus neid eemale.

Võtan end kokku hetkeks, kui maja vaatevälja ilmub. Kuna mul ei ole sellest ehtsaid mälestusi, ootan kõrrikargavat hirmu maja ees, mida tunnen ainult isa kirjutisest. Raamatu piltidel jätab Baneberry Hall mulje, nagu oleks see otse Hammeri stuudio õudusfilmist välja astunud. Pimedad aknad ja tormipilved, mis teravast katuseharjast mööda ruttavad.

Aga esmapilgul ei jäta Baneberry Hall üldse muljet, et seda peaks kartma. See on lihtsalt üks suur maja, mis tahab natuke kõpitsemist. Isegi tihenevas hämaruses on selgelt näha, et fassaad on unarusse jäetud. Aknalaudadel lipendab värviribasid, katus on samblatäpiline. Teise korruse aknas jookseb pragu põiki ühest ruudunurgast teise. Üks teine aken on täitsa katki ja vineeriga kinni löödud.

Ometi ei puudu majal oma võlu. See paistab küllalt tugev. Mingeid tõsiseid vigu ei torka esmapilgul silma. Verandatrepp pole auku vajunud, vundamendis pole pragusid.

Dane’il oli õigus. Majal on kõva selgroog.

Enne Bostonist tulema hakkamist kontrollisin järele, kas maja on ikka vajalike kommunikatsioonidega ühendatud. Oli küll, mis oleks tagantjärele mõeldes pidanud vihjama sellele, et isa on teinud rohkem kui ainult maja enda nimel pidanud. Baneberry Hallis on olemas kõik tavalise kodu mugavused. Kraanivesi. Gaas. Elekter. Siin puudub ainult telefoniliin, seepärast jään autosse istuma ja helistan emale mobiililt. Ootasin siiatulekuga nimme senikaua, kuni ta koos kasuisaga Caprile sõitis. Selleks ajaks, kui ema mu häälsõnumit kuuleb, on ta teisel pool maakera.

«Tere, ema! Mina siin. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et mul on küll väga hea meel, et sa pakkusid võimalust Baneberry Hall välja osta, aga ma otsustasin selle siiski ise korda teha ja maha müüa.» Kõhklus teeb mu hääle kähedaks, kui ma hiilin järgmise osa juurde, mis talle sugugi ei meeldi. «Tegelikult olen ma praegu siin. Lihtsalt tahtsin, et sa teaks. Head reisi!»

Lõpetan kõne, pistan telefoni taskusse ja võtan pikapi tagaistmelt pagasi. Kaks kohvrit näpus ja suur spordikott rihmupidi seljas, lähen Baneberry Halli eesukse juurde. Pärast mõningast võtmega asjatamist on uks lukust lahti ja avaneb hingede ärritatud kriiksumise saatel.

Piilun sisse, näen valgustamata interjööri, mille videvik halliks värvib. Mu sõõrmeid kõditab imelik lõhn – kombinatsioon läppunud õhust, tolmust ja veel millestki. Millestki palju ebameeldivamast.

Lagunemisest.

Kui ma seal seistes Baneberry Halli eemaletõukavat haisu sisse hingan, tuleb mulle pähe, et võib-olla peaks siiski kartma. Raamatu fännid igatahes kardaksid. Wendy Davenport ja veel kümned tuhanded. Nemad oleksid praegu hirmust ogarad, muretseksid õuduste pärast, mis ukse taga ootavad.

Mina ei muretse.

Kui ma kõhedust tunnengi, siis hoopis maisematel põhjustel. Põhiliselt selle pärast, mis asi siin kõdulõhna levitab. Puidumädanik? Termiidikahjustus? Mingi metsloom, kes on talvel majja pääsenud ja siia ära surnud?

Või kujutan ma seda ette. See on jäänuk ootusest, et leian eest täiesti lagunenud maja. Mitte sellise, millel on oma hooldusmeister ja koristaja. Kindlasti mitte sellise, kus minu isa kord aastas ööbimas käis.

Astun vestibüüli, panen kotid maha ja vajutan ukse kõrval lülitile. Laearmatuur lööb pea kohal särama. Selle sisse on kinni jäänud ööliblikas. Tema tiibade siluett peksab vastu klaasi.

Ma ei teagi, mida ma ootan, kui edasi lähen. Korralagedust ilmselt. Kakskümmend viis aastat tühjalt seismist. Ämblikuvõrke, mis ripuvad vanikutena nurkades. Auke laes. Linnusitta põrandal. Aga maja on korras, ehkki mitte laitmatult. Vestibüüli põrandat katab õhuke tolmukiht. Ringi keerates näen endast maha jäänud jalajälgi.

Liigun edasi, uudishimu tõmbab mind kaasa. Olin arvanud, et kui siia satun, ärkavad minus mälestused, olgu nii ähmased kui tahes. Tuhmunud mälupildid iseendast eesverandal, köögis istumas, enne magamaminekut trepist üles minemas.

Ei midagi.

Mäletan ainult, et olen selliseid asju Raamatust lugenud.

Lähen sama teed nagu mu vanemad esimese tuuri ajal. Nii nagu isa üksikasjalikult kirjeldas. Trepist mööda. Lühtri alla, mille haarade vahel siksakitavad siiski ämblikuvõrgud. Suures saalis edasi. Peatun kamina juures, kus mulle peaks vastu vaatama William Garsoni sünge nägu.

Aga maali ei ole. Kamina kohal on ainult halliks värvitud kivisein. Mis tähendab, et härra Garsoni portreed kas pole olemas olnudki või lasi isa selle mõne nimetamata külaskäigu ajal üle värvida.

Sealt lähen edasi söögituppa ja pool korrust madalamal asuvasse kööki, seinal rippuvate kellade juurde, mis olid omal ajal kindlasti läikima löödud, kuid on nüüd paatinast tuhmunud. Puudutan ühte kella – sildil on kirjas VÕÕRASTETUBA – ja see teeb plekise rõõmutu kõlksu.

Lähen köögi teise otsa, heites tee peal pilke lakke. Liharaiumislaua kohal paistab nelinurk, mis ei kuulu algse lae juurde. Värv ei lähe päris täpselt ülejäänud köögiga kokku ja paigatud ruutu ümbritseb nähtav liitekoht. Selle keskel on hallikas ovaal, kus lagi on hakanud porsuma.

Veekahjustus.

Kuigi laik paistab olevat mitukümmend aastat vana, tähendab see ometi, et lagi on kunagi läbi jooksnud. Ei ole rõõmustav uudis.

Köögi tagumisse otsa jõudnud, ei viitsi ma kiviseintega keldrisse laskuda. Jaheduse sosin ja uksest õhkuv hallituselõhn kinnitavad mulle, et seda kohta tuleb uurida päevavalges ja kaitsevarustuses.

Niisiis lähen tagasi esimesele korrusele ja ümmargusse võõrastetuppa, mis on väiksem, kui ma ette kujutasin. Kogu maja on väiksem. Isa kirjelduses jättis Baneberry Hall suurema mulje – paras katedraal, milletaolisi tuleb muidu ette ainult gooti romaanides. Üle vindi Manderley. Reaalsus ei ole nii suurejooneline. Jah, maja kohta on see küllaltki suur, kuid mingis mõttes ootamatult kitsuke, tumedad puitliistud ja kopitanud tapeet teevad ruumid kuidagi veel ahtamaks.

Võõrastetuba on paksult mööblit täis, seda katvad kaitsekangad jätavad mulje, nagu kubiseks tuba kummitustest. Kisun riided ära, paisates õhku tolmupilvi, mille hajudes tuleb riide alt nähtavale nii peen tisleritöö, et selle õige koht oleks muuseumis.

Tõenäoliselt Garsoni perekonna mööbel. Niisuguste esemete ostmist ei oleks mu vanemad saanud endale lubada. Eriti seda kirsipuust sekretärkappi, mis seisab toa eesotsas akendega kaarseina ääres.

Kapp on minust kõrgem ja kaks korda laiem ning selle alumine pool koosneb klapist, mille saab kirjutuslauaks alla lasta, ja mitmest sahtlireast. Ülemisel poolel on kaks ust ja kui need tiibadena avada, tulevad nende tagant välja pisikesed laekad tindipottidele ja sulgedele, väike ovaalne peegel ja puidust lahtrid kirjadele – need on isa kasutamata jätnud. Tema post on lihtsalt allalastud kirjutuslauale kuhjunud. Tolmust paberilasu uurides näen avamata arveid, vanu flaiereid ja luitunud toidupoereklaame, mõni oma kümme aastat vana.

Posti kõrval on kuldne pildiraam. Võtan selle kätte ning näen fotot endast ja oma vanematest. Arvatavasti on see tehtud enne Baneberry Halli tulekut, sest me kõik paistame seal õnnelikud. Eriti mu vanemad. Nad olid ilus paar. Ema, sihvakas ja elav, moodustas kena kontrasti isa võluva karususega. Fotol on isa käsi ema piha ümber pugenud ja tõmbab teda lähemale. Ema vaatab isale otsa, mitte kaamerasse, ja naeratab nii, nagu ma pole teda enam aastaid naeratamas näinud.

Mitte-eriti-suur õnnelik perekond.

Kuni enam ei olnud.

Fotol seisan ma vanemate ees, kaks patsi peas ja esihamba kohal auk, mis rikub mu laia naeratust. Ma olen seal nii väike ja muretu, et ei tunne ennast õieti äragi. Tõstan pilgu ovaalsesse kapipeeglisse ja võtan endale hetke aega, et võrrelda naist, kes ma praegu olen, tüdrukuga, kes ma kunagi olin. Juuksed on nüüd veidi tumedamad, langevad vabalt õlgadele. Kui ma laialt naeratan, matkides fototüdruku ilmet, jätab see kuidagi sunnitud ja ebaloomuliku mulje. Mu pähkelpruunid silmad on enam-vähem samasugused, aga nüüd on neis kalkust, mida lapsepõlves ei olnud.

Panen raami käest, keeran selle teistpidi, nii et pilti enam näha ei ole. Mulle ei meeldi vaadata oma nooremat, õnnelikumat mina. See tuletab mulle meelde, kes ma kunagi olin – ja kes ma võiksin praegugi olla, kui poleks olnud Raamatut.

Võib-olla on Alliel õigus. Võib-olla pole ma selleks valmis.

Pühin selle mõtte peast. Olen praegu siin ja mul on vaja palju teha, sealhulgas kirjutuslauda edasi uurida. Postilasu hulgas lebab hõbedane kirjanuga, mis paistab olema niisama vana ja uhkelt kaunistatud nagu laud ise. See leiab kinnitust, kui ma noa kätte võtan ja pidemele graveeritud keerukaid nimetähti näen.

W. G.

Härra William Garson, võib arvata.

Panen kirjanoa lauale tagasi, mu käsi liigub selle kõrval olevale paberilehele. See on olnud kokku murtud, aga lebab nüüd avatuna kummuli laual. Ringi keerates näen ühtainsat tindiga kirjutatud sõna, trükitähed suured ja rõhutatud.

 

KUS???

 

Nii napp küsimus, mis tekitab kohe mitu uut. Mis on kus? Miks keegi seda otsib? Ja eelkõige – kes selle kirjutas? Sest isa käekiri see küll ei ole.

Tõstan paberi oma nina alla, nagu aitaks see paremini mõista. Vahin ikka veel rõhutavaid küsimärke, kui kuulen mingit heli.

Kääksu.

Kõrvaltoast.

Indigotoast.

Keeran kähku ukse poole, mis kõrvaltuba võõrastetoast eraldab, ning sekundi murdosa vältel ootan, et seal seisab härra Vari. Rumalus, ma tean. Aga Raamatuga koos kasvades olen hakanud uskuma, et ta on päriselt olemas, kuigi tegelikult ei ole. Ei saa olla.

Härra Varju seal muidugi ei ole. Mitte midagi ei ole. Uksest paistab Indigotuba, pime ja vaikne.

Alles siis, kui kirjutuslaua poole tagasi pöördun, kuulen järgmist kääksu.

Valjemat kui enne.

Heidan pilgu ovaalsesse kapipeeglisse. Otse mu õla taga peegeldub uks, mis viib Indigotuppa. Seal on endiselt pime, endiselt vaikne.

Kuni miski liigub.

Uksest möödub hele laik.

Lups, ja läinud ta ongi.

Torman Indigotuppa, püüdes mitte mõelda härra Varjule, ehkki ei suuda mõelda millelegi muule, hoolimata kolmest sõnast, mis mul peas kajavad.

Teda. Pole. Olemas.

Mis tähendab, et seal peab olema keegi muu. Tõenäoliselt mõni loom. Selline, kes teab, et maja on 364 päeva aastas asustamata. Selline, keda ma raudselt siia ei taha, nüüd, kui ma ise siin olen.

Indigotuppa astunud, vajutan ukse kõrval lülitile. Laes rippuva lühtriga ei juhtu midagi. Kas ei anna juhe ühendust või on pirnid läbi põlenud. Ent võõrastetoast langevas valguses eristan siiski üksikasju. Märkan kollakasrohelisi seinu, parkettpõrandat, mööblitükke, mis on jälle kummituse moodi riides.

Indigo Garsoni portreed pole kamina kohal näha. Nagu suures saalis, nii on ka siin kivipind halliks värvitud.

Keeran kaminast eemale ja miski sööstab kottpimedast toanurgast minu poole.

See pole loom.

See pole härra Vari.

See on vana naine, kes paistab pimedas ehmatavalt kahvatu.

Karje pääseb mu kõrist, kui ta mulle läheneb. Naine komberdab minu poole, käed õieli, sussid jalas, ähvardades öösärgi serva sisse takerduda. Peagi on ta minu juures, kobab kätega mu nägu, vajutab pihkudega kõvasti mu põski, nina, suud. Algul arvan, et ta tahab mind ära lämmatada, aga siis langevad ta käed mu õlgadele, kui ta mind meeleheitlikult oma embusse tõmbab.

«Petra, lapsuke,» ütleb ta. «Sa tulid minu juurde tagasi.»