«Suudlesin teda innukalt suule. Ja see pilt jõudiski ajalehtedesse. Pilt, mis muutis kõike»

Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Eesti Raamat on ilmunud Briti kirjaniku Sue Robertsi ajaviiteromaan «Kreeka lummuses». Loe raamatust katkendit!

«Kreeka lummuses», Sue Roberts. Foto: Raamat

Pärast katastroofiliselt lõppenud pidu kolleegidega seisab armastatud saatejuht Samantha ootamatult silmitsi avaliku hukkamõistuga. Ta pakib oma disainerrõivad kohvrisse ja pageb Rhodosel elava õe tallu peitu. Päike, meri, õe vahvad kaksikud ja toredad külaelanikud pakuvad just sellist lõõgastust, mida Sam vajab. Pealegi lisab päevisse särtsu šarmantne naabrimees Spyros. Varsti paiskab selle idülli aga pea peale Sami taaskohtumine ülikooliaegse armsama Aaroniga.

Vaagides oma tundeid mõlema mehe vastu, on Sami hing justkui kaheks kistud. Ühest küljest tõmbab teda Aaroni ja Londoni tempoka elu poole, teisalt aga avaldavad Samile järjest enam mõju ka Kreeka sulnis rahu ja Spyrose soe tähelepanu. Kas Aaron on muutunud ja temaga taaskohtumine on tõepoolest saatuse määratud uus võimalus, nagu Sam uskuda tahab? Ja kas üks teletähest linnatüdruk üldse suudaks harjuda väikese maakoha pakutavate tagasihoidlike võimalustega?

***

«Sam, tule akna juurest ära.»

Kergitan õrnalt kardinat ja teleobjektiiviga kutt klõpsab kohe pilti teha. Pagan. Nüüd jääb mulje, et ma olen liiga hirmul, et oma majast väljagi tulla. Tõtt-öelda olengi.

Kui me Marcusega hommikul tollest peenest hotellist lahkusime, ei viidanud miski eelseisvale. Olime hommikust söönud toas, ise ikka veel üüratul voodil kallitesse puuvillalinadesse mähitud. Polnuks ju mõeldav, et lähen alla söögisaali oma eelmise õhtu peokleidis. Minu jaoks oli algamas vaba aeg. Töö oli suveks pausile pandud, nii et ei mingit varavalges ärkamist enam. Pidin küll juhtima paari kokandussaadet ja salvestama piloodi ühele pöörasele telemängule (millega liitumist ma juba veidi kahetsesin), aga ehk saab see kõik lõbus olema. Olin lootnud, et tuleb meeldejääv suvi, ja nüüd oli minu ellu ilmunud Marcus Woods ning kõik oli igaveseks muutunud. Töökaaslastega välja minnes polnud ma otsinud armulugu, ent ehk olid saatusel teised plaanid.

Kui riietusime ja lahkuma valmistusime, pani Marcus ette, et väljuksin enne teda ja läheksin takso peale, ning lubas mulle hiljem helistada. Ta pomises midagi minu kaitsmisest, juhul kui mõni paparatso peaks ootel olema, ja tema hoolivus pani mind naeratama. Tänavale jõudnud, jälgisin ma läbi pöördukse, kuidas Marcus arvet tasub, ja otsustasin ta ära oodata. Ta nägi nii hea välja. Isegi nüüd, kus eelmise õhtu uim oli lahtunud, pani vaid pilk talle mu südame kiiremini lööma. Ja mis siis sellest, kui press tababki mind sellise mehe käevangus hotelliuksest väljumas? Uhkeldaksin temaga meelsasti. Meil kummalgi polnud ju ometi midagi varjata? Ja kuigi ütlen seda ise, olime ju väga võluv paar ja ma ootasin juba kannatamatult meie järgmist kohtingut. Marcus väljus hotellist ja ehmus, nähes mind, lai naeratus näol, teda ootamas. Suudlesin teda innukalt suule. Ja see pilt jõudiski ajalehtedesse. Pilt, mis muutis kõike.

Istun oma voodiservale ja mu silmist purskub järjekordne pisarauputus.

«Abielus! Ma ei suuda uskuda. Terve riik peab mind nüüd kodulõhkujaks. Ma olengi kodulõhkuja,» halan ma.

«Ei ole sa midagi. Ja kindlasti ei arva kõik nii,» sosistab Pippa. «Kust paganat pidid sa teadma, et ta on abielus? Ta pole esimene tüüp, kes võõras linnas konverentsil olles endale mõnd naisterahvast seltsiks otsib,» püüab ta mind veenda.

«Ja tema vaene naine! Ma ei suuda seda taluda!» nutan ma. «Tal on praegu ilmselt nii valus. Ja siis veel poeg, seitseteist ja üliõpilane.» Seda kõike olin saanud teada oma Twitteri uudisvoost, kus «skandaal» oli praegu kuum teema.

«Sellest ei ole abi, Sam. Ta oli kodust eemal ja kasutas juhust veeta öö kauni naisega. Sul ei olnud võimalik teada, et ta on abielus.»

Mulle meenub, kuidas Marcus veenis mind ees minema, kui hotellist lahkusime, ja kuidas tema hoolivus mind liigutas. Niipea, kui oleksin silmist kadunud, poleks ta tõenäoliselt enam kunagi ühendust võtnud. Minust oleks ilmselt saanud keegi, kelle voodisse meelitamisega millalgi tulevikus semude ees kiidelda. Ja kuidas ajakirjandus üldse teadis, et ma hotellis olin? Mõni töötaja andis vihje? Läksime tol õhtul otse tema tuppa ja hallipäine meeldiva kõnemaneeriga mees vastuvõtuleti taga näis olevat diskreetsus ise. Aga ega iial ei või teada. See võis olla ükskõik kes. Ma olin ju olnud pisut purjus. Mõni ime, et ma uute suhetega tavaliselt nii ettevaatlik olen.

«Mis Twitteris praegu öeldakse?»

Haaran oma telefoni järele, ent Pippa krabab selle mu Prantsuse regendistiilis tualettlaualt enne mind.

«Lõpeta. Sa ainult piinad ennast sellega. Ja kui sa kritiseerijatega suhtlema hakkad, valad sa vaid õli tulle,» kinnitab ta.

Tegelikult pole mul vajagi vaadata. Uskusin, et avalik arvamus võiks vähemalt pooleks jaguneda, ent näib, et britid ammutavad skandaalidest elujõudu ja enamik neist paistab minu langusest suurt rahuldust tundvat. Nii palju siis headest suhetest avalikkusega. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul on üks ajakiri loobunud minu teenetest teismeliste kirjadele vastajana südamevalurubriigis, tele-eetrist on maha võetud kindlustusreklaam, kus ma õnneliku abielunaisena esinen, ja tulevases vestlussaates hakkab mind asendama Alan Titchmarsh*. Helistas ka «Aeg ärgata, Britannia!» produtsent ja pomises sügishooaega silmas pidades umbes midagi sellist: «Näis, kuidas asjad paari nädala pärast on.» Aga on selge, et ka seal jätkamine on ebatõenäoline, kui just avalikkus äkitselt meelt ei muuda ega otsusta, et ma pole abielulõhkuja.

«Ma ei suuda uskuda, et ta on abielus!» nuuksun oma suurele voodile viskudes taas. «Mis ma ometi tegin?» Minu karjäär vilksatab mu silme eest läbi.

«Oh, Sam, ma ju ütlesin sulle, et sa ei võinud seda kuidagi teada!» Pippa istub mu kõrvale ja kaisutab mind kõvasti. Ta on minuga nii kannatlik.

«Aga kes seda usub?» Tõmban öölaual olevast lillelisest karbist taskurätiku ja nuuskan häälekalt.

Käin selle õhtu oma peas uuesti ja uuesti läbi. Marcus oli üle hulga aja esimene kutt, kes minus huvi äratas. Me tundusime tõesti klappivat ja ma lootsin, et sellest võiks tulla midagi erilist, kuigi ilmselt olid tema repliigid kõik kenasti kätte õpitud. Ma pole meeste suhtes ülivaliv, kuid minu kiire tööelu ei jäta mulle eriti aega kellegagi kohtuda. Samuti oli värskendav, et Marcus ei lasknud ennast heidutada minu kuulsast näost. Tegelikult ei olnud ta mind teles õieti näinudki – kui tema sõnu muidugi uskuda võib. Kõik, mis ta öelnud oli, võis ju olla vale.

Tunnike hiljem piilun ma välja pisikesest vannitoaaknast, kust avaneb vaade tänavale. Ajakirjanike hulgast ei näi keegi mind märkavat. Vanuselt kuskil kahekümnendate keskel olev tumedapäine tüüp naerab koos kellegagi. Tal on tõeliselt häiriv kõrgetooniline naer, mis ei sobi mehele. Jälgin seda seltskonda, kes suvepäeval minu maja ees naerab ja nalja viskab, samal ajal kui mina olen sees lõksus ja mu elu on purunemas.

Keskealine kulunud nahkjakis tüüp pühib laubalt higi. Nüüd võtab ta jaki ära ja nähtavale tuleb pikkade varrukatega pluus, mis on aina lämmatavamaks muutuval juulikuupäeval selgelt vale valik.

Pärast eilset kõnelaviini produtsentidelt on mu telefon täna üllatavalt vaikinud. Välja arvatud kõne surmani kohkunud Willilt, kes pakkus oma toetust niipea, kui lugu avalikuks tuli. Ta kinnitas mulle, et see kõik kaotab varsti uudisväärtuse ning et tema isegi ei kaalu hommikuprogrammi tegemist kellegi teisega. Armas truu Will. Oleks see vaid tema otsustada.

*Inglise aednik, kirjanik ja teletäht