P, 27.11.2022

Raamat, mis võib ka külmakartliku lugeja Antarktikasse meelitada

Mariann Vendelin
Raamat, mis võib ka külmakartliku lugeja Antarktikasse meelitada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Enn Kaup uuringutel Glubokoje järvel Schirmacheri oaasis 6. märtsil 2009.
Enn Kaup uuringutel Glubokoje järvel Schirmacheri oaasis 6. märtsil 2009. Foto: Enn Kaup

Raamatublogija Mariann vendelin luges Enn Kauba raamatut «Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud» ja jagab oma lugemiselamust.

Mõtlesin küll, kuidas ma siin kevadel nüüd sellist lumist ja külma raamatut tutvustama hakkan, aga näe, kohe oli lumetorm platsis.

1972, Enn sõidab esimest korda Antarktikasse. Ta on hakkaja noormehena rääkinud endale välja koha teadusekspeditsioonil. Eestlasi on varemgi Lõunamandril helkivaid ööpilvi uurimas käinud. Talv möödubki Nõukogude polaarjaamas ilma vaadeldes, aga veelgi kirglikumalt suhtub ta järvedesse. Järgnevatel Antarktiktise retkedel tegeleb ta juba nende ökoloogia uurimisega. 1993, Enn on vaba Nõukogude Liidu suletud teadusruumist ning osaleb Austraalia korraldatud suvisel teadusekspeditsioonil. 2018, Enn teeb giidina kaasa hiljutisel turismireisil, kus on lihtsamad ettevalmistused ja harjumatult luksuslikud tingimused.

Enn Kaup, «Minu Antarktika».
Enn Kaup, «Minu Antarktika». Foto: Raamat

See on mul vist kõige aeglasemalt kulgev Minu-sarja raamat, mida siiani olen lugenud. «Minu Antarktika» ülesehitus on hoopis teine - sidusa jutu asemel on palju üksikuid päevaraamatu katkeid. Ühest küljest oli huvitav teada saada, mis tundus parasjagu nii oluline, et päeva kohta üles märkida. Muidugi oli palju juttu ilmavaatlusest, krõbedatest külmakraaditest ja valjust tuulest. Aina kasvab kirg järvede uurimise suhtes ja mure, kas saaks ehk kauemaks jääda. Meelde jäi ka hetki elust polaarjaamas: napsuvõtmist, suhtlemist teiste baasi elanikega, muljeid õhtuti vaadatud filmidest, raadiogrammide vahetamine Eestiga. Teisalt polnud see vorm just kuigi kaasahaarav lugeda. Hoogu tõmbas maha ka inimeste hulk, mis lehekülgedelt läbi käib, kuna ma ei suutnud järge pidada. Eelistasin neid lõike, kus rohkem seletati, miks midagi toimus.

Mulle meeldis eriti, et raamatus on juttu kolmest erinevast reisist, mille vahel on nii palju erinevusi ja mõnus kontrast - nõukaaeg, sajandi lõpp, tänapäeva turismireis. Proportsioonid pole neil küll võrdsed ja üle poole raamatust on esimene, 1972. aasta ekspeditsioon. Eks mitmekuusest retkest on ka rohkem kirjutada kui 11-päevasest.

Ise ei ole ma kunagi mõelnud, et tahaks just Antarktikasse reisida. See on ju nii kaugel! Ja reisi pikkusega võrreldes ei tundu seal just kuigi palju teha või vaadata. Pealegi ei kutsu mind ekstreemsed külmakraadid. Lugedes olid mul pidevalt silme ees pildid sellest Lõunamandri näitusest, mis kunagi Lennusadamas oli ja Scotti ning Amundseni võidujooksu kirjeldas. See on paeluv lugu, kangelaslik ja kurb. Enn Kaup on aga raamatusse valanud oma kire Antarktika vastu ja mis seal salata, ikka tekkis ka mul soov seda kogeda - eraldatud elu baasis, vaadet puutumatutele lumeväljadele, pikka laevasõitu.

Märksõnad
Tagasi üles