«Huvitav, kas keegi on siia lõksu kaevanud, et kinni püüda minutaolisi piilujaid?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Sam Lloydi romaanist «Mälestuste mets». See on liigutav ja kaasahaarav triller, mis võlub ootamatu pöörde ja huvitavate tegelaskujudega.

Elijah on Mälestuste metsas elanud nii kaua, kui mäletab. See on ainus kodu, mida ta kunagi on teadnud.

Elissa on alles äsja saabunud. Ja ta plaanib teha kõik endast oleneva, et põgeneda.

Sam Lloyd, «Mälestuste mets». Foto: Raamat

Elijah leiab 13-aastase maletajast imelapse Elissa metsast, kus röövija teda peidab, kuid ei kavatsegi sellest politseile teada anda. Kaheteistkümne eluaasta jooksul pole Elijah’l õiget sõpra olnud ja ta ei taha, et Elissa lahkuks.

Vähe sellest, Elijah teab, kuidas see lõppeda võib. Elissa pole ju esimene tüdruk, kelle ta Mälestuste metsast leidnud on.

Et röövija käitumine muutub ettearvamatuks, mõistab Elissa, et kummalise üksildase Elijah ülekavaldamine on tema ainus lootus ellu jääda. Petmise ja reetmisega segatud kassi-hiire mäng määrab nii nende saatuse kui ka selle, kas nad üldse kunagi Mälestuste metsast välja pääsevad…

Kaotamine on mõeldamatu.

***

Olen oma toas ja seisan akna juures. Oleme kodus olnud paarkümmend minutit. Ma tahan jalga lasta, aga ei julge, veel mitte.

Kui kuulen tagaukse plõksatust, astun aknale lähemale. Papa ilmub all aias nähtavale. Ta tõmbab rinnataskust paki Mayfairsi sigarette ja paneb ühe neist põlema. Toetudes söekuuri vastu, puhub ta suitsu taeva poole. Lähen esikusse, hiilin trepist alla ja eesuksest välja.

Meie majast jääb Mälestuste mets viieminutilise kõnni kaugusele. Jõuan sinna poole ajaga, joostes mööda kesapõllu kõrval olevat rada. Pea kohal surub taevas alla, tume nagu terasplaat. Õhk tundub raske, on selline tunne, et see kukub enda kaalu all kokku.

Ma olen poolel teel, kui kuulen kisa. End viuhti ümber keerates näen vareseperet kesapõllul käratsemas. Miski on nende huvi äratanud – tõenäoliselt küüliku või faasani jäänused, mille rebane on maha jätnud. Kunagi lugesin, et vareseparv tähendab mõrva.

Päris õudne.

**

Mälestuste metsas on jahe, see on imelik, sest tuult peaaegu polegi. Okstelt kukub hommikuse vihma järgseid tilku. Botaste all on kõdu pehme ja märg.

Puud varjavad nüüd kesapõllu ja vareste karjumine on sumbunud. Eespool märkan liikumist. See võib tähendada igasuguseid asju, kuid ma kardan ainult ühte. Vanemad ei maininud teda koduteel ja ma ei küsinud ka. Mõnikord kardan, et tema nime liiga sage väljaütlemine suurendab ta võimu mu üle, ja koos sellega ta julmust.

Võib-olla pole julmus kõige õigem sõna. Ükskord, kui ma Nõia-Annie haagissuvilas olin, nägin televiisorist, et suur valgehai kargas merest välja ja hammustas hülgepoja pooleks. See paistis julm, aga ei olnud, tegelikult mitte – niiviisi lihtsalt elu looduses käib. Hai oli näljane ja hülgepoeg oli talle saagiks. Teised väikesed hülged jäid veest välja, kui nägid haiuime veepinda lõikamas – see näitab heade instinktide tähtsust. Head instinktid on asi, mille pärast ma üsna palju muretsen.

Nüüd, Mälestuste metsas olles, aeglustan tempot. Vahel näen puude vahel hirvi. Nende karv sobib metsaga nii hästi kokku, et sageli märkan ainult nende silmi. See käbe liikuja, keda ma hetk tagasi silmasin, polnud hirv.

Mõtlen juba, et jooksen tagasi kesapõllule ja sealt koju. Kuid ma tulin siia põhjusel, mis on liiga tähtis, seda ei saa ignoreerida.

Kehvad instinktid.

Kuigi süda lööb kiiremini kui peaks, luban endal silmi pööritada. Kolm nädalat tagasi oli mu lemmiksõnaks melodramaatiline. Praegusesse olukorda sobib see päris hästi. Ma tõesti ei tea, kas mul on kehvad instinktid. Üks asi, mida ma nende metsade ääres üles kasvades olen õppinud, on see, et mõtlen kaks korda selle üle, kas usaldan seda, mida näen.

End kokku võttes astun sammu edasi. Ühtki ehmunud hirvevasikat ega mäkra ei torma alusmetsast välja. Ühtki öökulli ega jahikulli ei söösta pea kohalt puuvõrast esile. Astun teise sammu, siis kolmanda, keeran pead, et kontrollida, ega keegi mulle ligi hiili.

Mõni minut hiljem jõuan lagendikule ja ühtäkki on suu kuiv nagu sõrmekondid mu mälestusesemete ja kummaliste leidude kogus.

**

See on rusuva välimusega paik. Üldsegi mitte parim koht majale, ilmselt seetõttu jäetigi see mädanema. Papa ütles mulle kord, et siin elas mõisa peaaednik, kui Meunieri esivanematel teda vaja oli. Kõige jubedam on see, et too maja on meie enda maja täpne koopia, kuni sillusele löödud hobuserauani. Ainult et see siin on roostes. Ja kindlasti pole see paigale eriti õnne toonud.

Aknaavadesse pole jäänud klaasikübetki. Saarepuu oksad on end pistnud välja sealt, mis peaks olema elutuba. Osa plaate on katuselt kadunud, pihta pandud, et remontida muid kinnistul asuvaid hooneid. Kahtlemata Papa töö, talle ei meeldi, kui kasulikud asjad lähevad raisku. Need katuseplaadid, mis alles, on linnusitast triibulised ja samblaga kaetud, nii näeb maja vähem välja kui inimkätega ehitatud ja rohkem, nagu oleks see maa seest tõusnud kurja võluri nõiduse tagajärjel. Tunda on vetsulõhna, mis seguneb millegi veel rõvedama haisuga.

Ma oleksin pidanud jope selga panema. Mälestuste metsas on jahe ja seal, kuhu ma kohe lähen, on räpane, külm ja pime. Silmi kissitades kontrollin viimast korda lagendikku. Ma näen tilkuvaid puid, puntras sõnajalgu, metaljat taevast, mis ripub nagu giljotiinitera.

Maja eesukse lähedal on heledam kõdulaik, nagu oleks keegi seal kuivanud lehed hiljuti segi paisanud. Olen päris kindel, et viimati, kui siin olin, nägin sissepääsu kõrval kaubakasti, mis oli täis vanu tööriistu. Praegu ma seda seal ei silma ja maapinnal, kus see oli, pole mingeid jälgi. Võib-olla ma ei mäleta õigesti. Aga võib-olla ei jätnudki see mingit märki maha.

Vaikuse läbistab hüüd. Üle lagendiku seirab üks harakas mind puu otsast oma läikiva silmaga. Mulle meenub vana laul: Üks – kurbus. Kui ma käsi plaksutan, lehvitab harakas tiibu, kuid ei lenda ära. Hetk hiljem kuulen, kuidas talle vastu hüütakse. Vaatan üles, majalobudiku lääpas katusele, ja näen seal veel kahte lindu kükitamas.

Üks – kurbus, kaks – rõõm, kolm – tüdruk.

Jäised küüned hakkavad mööda mu selgroogu ronima. Mulle pole harakad kunagi meeldinud. Kord nägin, kuidas täiskasvanud harakas tiris sinitihaste pesast välja kolm poega ja tappis nad kõik, enne kui jõudsin ta eemale peletada. Matsin tihasepojad meie maja juurde loorberipõõsa alla, tegin ka kahest jäätisepulgast ja traadijupist risti. Kõige hullem polnudki näha, kuidas linnupojad surid, või korjata nende laibad rohu seest üles, vaid see, kuidas vanalinnud tulid tühja pessa ja karglesid segaduses ringi, kui nad oma beebisid otsisid. Üks neist vurises isegi põõsa otsast alla ja istus ristile. Ma muudkui nutsin ja kui Papa koju tuli ning tahtis teada, mis toimub, ei suutnud ma talle otsa vaadata.

Mõned asjad pole lihtsalt mõeldud teistega jagamiseks.

Pealegi ei saaks Papa kunagi sellistest asjadest aru.

Sellele mälestusele selga pöörates hakkan ettevaatlikult maja poole hiilima, vältides selle tühja pilguga jõllitamist. Varsti jõuan segi aetud kõduni paari meetri kaugusel sissepääsust. Sassipaisatud lehed helgivad nagu nälkjate valkjad kõhud. Huvitav, kas keegi on siia lõksu kaevanud, et kinni püüda minutaolisi piilujaid? Võib-olla peidab konksudega kinnitatud kotiriie õhukese risuvaiba all järskude seintega auku. Surmalõksud – nii kutsutakse neid ellujäämisteemalistes raamatutes, mida olen lugenud. Mõnikord on nende põhjas teravad vaiad, et torgata läbi kõik, mis sisse kukub. Mõnikord on need tühjad, sundides seesolijat ootama püüdja naasmist, kuni oma saatuse teada saab. Ma leian alati, et halvim variant oleks, kui püüdja ei tuleks enam kunagi tagasi, vaid jätaks ohvri surema nälga või janusse, ning too teaks kogu aeg, et pääste oli olnud väga lähedal.

Nõia-Annie rääkis mulle kord jubeda loo isarebasest, kes kukkus surmalõksu oma perele õhtusööki jahtides. Emarebane üritas teda köit alla visates päästa, kuid teist üles sikutades ta enda jalad libisesid ja ka tema kukkus auku. Kui viis poega juhtunust teada said, tegid nad vanemate päästmiseks rebaseketi. Vanim poeg surus kihvad puutüvesse, samal ajal kui ta vennad ja õed auku laskusid. Emarebane hakkas ronima ja oli poolel teel välja, kui isarebane hakkas talle järele kibelema. Vanimale pojale oli aga seda raskust üleliia palju ja kui ta kihvad puutüve küljest lahti tulid, kukkus kogu ta pere auku. Ta ootas augu äärel viis päeva, vaatas, kuidas ta vanemad ja õed-vennad surevad, ja siis suri ka ise – mitte näljast ega janust, vaid südamevalust.

Ma pole seda lugu kunagi ühestki raamatust leidnud ja see sunnib mind oletama, et Nõia-Annie mõtles selle ise välja. Olen tihti püüdnud ette kujutada, mis juhtuks, kui mina sellisesse lõksu satuksin. Papa võiks puust kinni hoida, aga kui ainult Mamma oleks teda aitamas, kuidas nad siis ulatuksid piisavalt sügavale alla, et mind päästa?

See pole praegu nii tähtis asi, millele mõelda. Nende lehtede all pole surmalõksu. Ma prokrastineerin – see on sõna, mis tähendab viivitavat käitumist, kui sa ei taha midagi teha, kuid pead. Sulen enda rahustamiseks silmad ja loen kümneni, seejärel vastupidi, üheni. Tühjendan kopsud ja hingan pikalt sisse. Viimaks plõksatan silmad pärani.

Kummalisel kombel näib maja nüüd ligemal, nagu oleks see hiilinud natuke lähemale, kui mul silmad kinni olid.

Vastikustundega raputan pead. «Juhmard,» pomisen. «Melodramaatiline juhmard.»

Üleval katusel kädistab üks harakas ja saputab tiibu.

Hiilin sissepääsu poole. Uks, raami sees paisunud, on pooleldi lahti jäänud, paljastades kitsa pimeda ristküliku. Passin veidi aega väljas, kogudes julgust. Siis lähen ma sisse.