Linnuvaatlus Kuuba moodi: kidakeelne giid ja väike jalutuskäik suvalises võpsikus

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Mae Lenderi uuest reisiraamatust «Minu lõunamaa». Autor kutsub endaga vaatama selle meelitava klantspildi taha. Milline näeb tegelikult välja elu paradiisisaarel, kuidas vaimselt kirgastuda Balil, salsatada Kuubal, rumm käes ja sigar hambus, väriseda röövlite hirmus Brasiilias, mõnuleda Türgi saunas, veeta mesinädalaid Mauritiusel, katsetada isemoodi öömaju Portugalis ja uidata Korfu salarandadel…

Kuuba. Guanaroca laguun

Hommikul kell seitse on väike Fiat ukse ees ja kuulsad roosad flamingod Guanaroca laguunil loodetavasti meie tulekuks üles rivistatud! Nii ma mõtlen, aga oi, kuidas eksin. Flamingod võivad ju roosad ja rõõsad olla, aga kohe kindlasti ei ole seda unine looduspargi personal.

Kogunemine väikese kuudiku juures, kohal on nii 17 turisti ja nende taksojuhid. Taksojuhid kohtuvad ilmselt peaaegu igal hommikul ja saavad eelmisel päeval pooleli jäänud juttu nüüd jätkata. Turistid on kõik ontliku olemisega, sest eks ole neilegi ju aetud hirmujuttu, et kell kaheksa peab platsis olema, muidu flamingod lendavad ära (muahahaa!). Mõni on valmistunud tõsiseks matkaks, teine tulnud heleroosade varbavaheplätude ja paljaste säärtega (nimesid ma ei nimeta), mõni mätserdab sääsetõrjet, mõni kimub suitsu. Enim tõmbab tähelepanu üks kummaline venekeelne nelik, kaks neist selgelt venelased, teised kaks tuvastamata veel.

Mae Lender, «Minu lõunamaa. Klantspildi taga». Foto: Raamat

Keegi loivab kohale ja keerab ukse lukust lahti, keegi sikutab leti kohalt luugi ära. Tuleb veel mingi tädi (hiljem selgub, et vetsuvaht, see ju püha amet Kuubal – ikka raha mulle, paberiruuduke sulle). Keegi hakkab kuudist prügikaste välja vedama.

Siis lohistatakse õue plastlauad ja toolid. Kellele, ei tea, aga kuna flamingohuvilised turistid hakkavad juba jalalt jalale tammumisest väsima, siis loomulikult potsatavad nad kui küpsed ubinad toolidele.

Kuudi sügavusest sikutatakse välja ja paigaldatakse lae alla teleriekraan, kohe varsti hakkab seal kinopilt jooksma. Esimene videoklipp tutvustab kirste. Just, nagu surnukirste või nii. Me ei hammustagi läbi, kas keegi päriselt usub, et me tahame ehk reisilt kirstu kaasa osta.

Siis tuleb veidi teemakohasem filmijupp, looduspargist ja mõnest siinsest asukast. Natuke igavam kui see kirstu asi, aga peaaegu et hakkab tunduma, et oleme piletiraha eest midagi ka saanud.

Nagu sa juba ehk tead, on Kuubal absoluutselt igas putkas muidugi rummi müüa, olenemata tegevusalast või kellaajast või muudest seesugustest vähetähtsatest pisiasjadest. Nii ka siin putkas. Tuletan meelde, et teemaks on flamingod ja kell on kaheksa-üheksa vahel hommikul. Ja nüüd äkki läheb tüübi nägu naerule ja ta vehib hoogsalt kuhugi maantee poole.

Jee, laekuvad koolaplokid.

See ju oligi täiuslikust Cuba Librest puudu, küllap ei saanud ta meid varem parki lubada, sest äkki meil janutab, ja temal jälle isutab teenistuse järele ja... Tundub, et nüüd on kõik tarvilik üheks õigeks linnuvaatluseks olemas!

Nüüd hakkavad asjad liikuma. Kõik uksed-aknad avatakse lõplikult. Vetsuputka läheb lahti. Turistid võivad end sappa võtta, sest algab vautšerite vahetamine piletiteks. Mida mitte keegi mitte kunagi mitte kuskil loomulikult ei kontrolli, aga mis on hirmus tähtis toiming.

Lõpuks vantsib kohale ka giid Tamara, kes end reipalt tutvustab (üks lause), uurib rühmalt hispaania ja inglise keele oskamise kohta (kaks lauset), räägib sellest, et nüüd me jalutame järve äärde, kus paatidesse minnakse kolmekaupa (kaks lauset), ja kui meil on küsimusi, siis pärast võime temalt küsida. Need laused kannab ta ette kahes keeles.

Ja kõik. K õ i k. Ilmselgelt ootab ta tehtud tubli töö eest ka tippi.

Kui nii, siis ma tahaksin ka giid olla, palun!

Väike jalutuskäik suvalises võpsikus, mõned termiidipesad, ei muud. Laguuni ääres näeme Kuuba rahvuslindu koolibrit (juba sellepärast tasus tulla, linnas ju ei näe neid naljalt), ja siis paatidesse.

Seltskonnaga meil veab, haarame ühe inglise vanaproua kampa (kelle mees vaimustub Gruusiast ja hakkas seepärast vene keelt õppima ja ennist rääkiski Moskvast pärit paariga) ja paadimees kukub sõudma. Saame esimeste seas minema, mis on puhas boonus flamingodele lähedale pääsemiseks. Vaikne ilus vesi on, Kuuba siginale-saginale hea vaheldus, laguuni ümbritsevad muidu põhiliselt mangroovid, nii et taimestiku poolest ei midagi uut. Mingeid linde näitab ja kõneleb huvitavalt, viskab nalja – no ta räägib siiski võrdlemisi head inglišit. Kuna britt jällegi on mõne sõna hispaaniat selgeks saanud, siis kamba peale kokku saame päris põnevad arutelud, peaaegu nagu juba suhtlemise moodi näeb see asi meil välja. Viimased paar nädalat on see ju toimunud väga piiratud seltskonnas.

Roosadest flamingodest ma suurt ei looda. Aga kui neid paarisaja ringis korraga rahulikult vees seismas näed, siis on ikka vinge tunne küll.

Paadimeestel on oma kindel süsteem, kuidas nad parvele lähenevad, ilmselt on eesmärk nad ikka lendu ka ajada. Väikese tiiru need linnud teevad ja siis kõiguvad jälle vees edasi.

Flamingodel on hea elu, nagu jutustab paadimees, naituvad Kuubal ja mesinädalateks lendavad Floridasse. Jajaa, jälle see vana poliitiline teema. Flamingo pidavat olema monogaam, elab nii 30aastaseks, poegi sünnib aastas üks.

Paadimees on võrdlemisi jutukas ja seda mitte ainult loodusest kõneldes. Räägib üllatavalt avameelselt valitsusest ja poliitilisest olukorrast, lihtinimeste elust. Võrdleme omavahel tänapäevast Kuubat ja eestlaste eluolu mõnikümmend aastat tagasi, selgitame kuubalasele, mis neid peagi ees ootab. Kuna ukse ees on ka põhiseaduse referendum (24.02.2019), siis saab mees ka selle suhtes oma seisukoha teatavaks teha. Keset vett ta julgeb, siin pole kedagi kahtlast kuulamas-jälgimas. Üldiselt ta väga lootusrikas ei ole, mida oli ka arvata. Jutt ja lubadused on aga ilusad nagu ikka.