Põhjus, miks Eesti rannad on paremad kui romantilised Korfu salarannad

Korfu, Kabos. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Mae Lenderi uuest reisiraamatust «Minu lõunamaa». Autor kutsub endaga vaatama selle meelitava klantspildi taha. Milline näeb tegelikult välja elu paradiisisaarel, kuidas vaimselt kirgastuda Balil, salsatada Kuubal, rumm käes ja sigar hambus, väriseda röövlite hirmus Brasiilias, mõnuleda Türgi saunas, veeta mesinädalaid Mauritiusel, katsetada isemoodi öömaju Portugalis ja uidata Korfu salarandadel…

Kreeka. Korfu

Siin saabki mere kutse meist viimaks võitu ja paadiga merele me ka kobistame. Kogu Korful renditakse paate mõnuga välja, igal tänavanurgal. Lahjema mootoriga variante võibki iga suvaline tüüp tänavalt rentida, nad ei eelda, et sul oleks load taskus. Tüüp tuleb sinuga paati kaasa ja instrueerib veerandtunnikese, kas vajad seda või mitte. Meie tüüp näeb välja nagu Don Johnson, mis teeb tema jälgimise muidugi veidi keeruliseks ja ajab meid ohjeldamatult naerma. Tõsi, mina olen seniks juba rummi koolaga konsumeerinud, ja see võib minu naeruhoogude põhjustajaks olla. Igaks juhuks lisan, et pean silmas noort Don Johnsonit.

Mae Lender, «Minu lõunamaa. Klantspildi taga». Foto: Raamat

Merel on selles mõttes seal tore sõita, et... meremärke eriti pole. Või olgem täpsed – neid ei ole seal kohe üldse mitte. Ja nüüd kujuta ette tüüpilist Kreeka rannajoont, järske kaljusid, mis kirjavad vete avarust ja mida vee all on veel kordades rohkem. Liiklus on seal üsna tihe, teisi sarnaseid mõnekümnehobujõulisi paate vurab ohtralt ringi, seega jälgid teisi, ja kui neil põhi alt ei lähe, küllap siis sinu omal ka ei lähe.

Ja siis asud salarandade otsingule. Randu on muidugi palju. Ka sõna «sala» sobib sinna ette hästi, sest need on tõepoolest sageli maitsi läbimatud, vaid vett mööda ligipääsetavad. Ja kuna meri on paate täis nagu tänavakoer kirpe, siis jah, õnnemäng, kuhu randa kui palju paate parajasti kokku satub.

Kui mul saab paadininas peesitamisest kõrini, piknik on peetud, rumm puha otsas, siis otsustan ma ise rooli asuda. Kahjuks ei ole sealsed paadifirmad lollid ja näib, et nad on mingisugused piirajad peale pannud, sest lubatud kolmekümmet hobust ei venita küll kuidagi välja. Tiksun siis niisama vaikselt ringi. Asja positiivne külg on see, et siis ei saa ju ka kütus nii kiiresti otsa.

Kui juba salarandadele jutt läks, siis on õigustatud ka küsimused ankurdamise kohta. Vesi on sügav, põhi kaljune-kivine, päris hästi haagib. Koguni nii hästi, et mitmel korral ei saa ankrut enam kättegi, ainult sukeldumine avitab. Ma nüüd ei teagi, kuis need, kes ei sukeldu, ankru kätte saavad… Või tuleb iga kord Don Johnson appi kutsuda?

***

Ühe asja tahan endale veel tuleviku tarbeks üles tähendada, kuigi ma tean juba, et sedasorti tarkus on kui hane selga vesi. Ükskõik kui väga sa armastad merd ja paate ja väikeseid saari, mõtle alati enne paati astumist, kuidas saada paadist välja ja sinna tagasi neis väikeste saarte nunnudes randades, kus e i o l e kaid ega paadisilda, aga kus on laine – enamasti õige korralik! See ei loksuta ainult sind, vaid ka sedasamust paati, kuhu sa üritad mitte eriti elegantselt hüpata või ronida. Ja merepõhi võib, aga ei pruugi olla mõnusalt liivane! Pigem on levinud retsilt valusad, laineloksus stabiilselt liikuvad kivid, vahel ka surnud korallide klibu, mis on ühtaegu nii valus kui ka raskendab hea lähtepositsiooni võtmist oma võdiseva kere paati hiivamiseks.

Kui sa seisad mugavalt kai peal ja näed pähklikoorekest vees, siis tundub parras madal, nii madal. Mis sealt siis üles roomata ei ole! Kui seisad ka ise vees, siis on see oi-oi kui kõrge. Ja kui puudub ujumisoskus, siis on ka puusani vesi eluohtlikult kõrge, eriti lainega ja eriti turnides.

Paadimeeskonnas võib ju olla mõni džentelmen, ent kui selliseid on üks, siis võid kindel olla, et tema peab samal ajal hoidma paati rannavees, et see ulgumerele minema ei loksuks. Kui neid on aga mitu (meenutus Gili Meno retkest), siis ega need õblukesed rosinasilmsed poisid sinu paksu ahtrit kuidagi võluväel paati lükata ka ei suuda.

Selline kogemus Korfu salarandade ja paksu romantikaga paneb mind mõtlema, et meie randades on ikka paremad võimalused.