:format(webp)/nginx/o/2022/04/15/14485945t1h02ef.jpg)
Pereterapeut ja kaassõltuvuse nõustaja Katrin Hallik kirjutab Claudia Blacki raamatu «Minuga ei lähe iialgi nii» essõnas, et see raamat aitab teadvustada, mida tunneb ja kogeb sõltuvushäirega peres kasvanud inimene. Kui see on olnud ka sinu tee, on sul ehk võimalus selle raamatu abil oma tunnetega sügavamal tasandil kohtuda ja mõista nii enda kui ka oma vanemate-vanavanemate valikuid.
Dr Claudia Blacki raamat «Minuga ei lähe iialgi nii» aitab Eesti lugejal paremini mõista, et sõltuvus ei puuduta ainult liigtarvitajat, vaid mõjutab kõiki tema lähedasi, eriti valusalt tema peres kasvavaid lapsi ja nende turvatunnet.
Sõltuvushäirega pere lapsed õpivad varakult võtma liiga palju vastutust ja end teiste järgi kohandama, tihti oma vajaduste ja tunnete arvel. Nad õpivad muretsema asjade pärast, mida nad muuta ei saa.
/nginx/o/2022/04/12/14479821t1h8e88.jpg)
Täiskasvanuna võib neil olla raske teha endast lähtuvaid valikuid. Nad võivad kogeda ebamäärast rahutust ja vajadust olla pidevalt tegevuses. Oma ettevõtmistes on nad sageli edukad, sest on harjunud palju pingutama, kuid sisimas võivad nad olla rahulolematud ning enda suhtes liiga nõudlikud. Raskusi kogevad nad eelkõige suhetes, kus nad kipuvad järgima lapsepõlve alateadlikke käitumismalle.
Kanada sõltuvusekspert ja arst Gabor Maté on öelnud, et sõltuvuse juur on hingevalu. Hingevalu tähendab siinkohal lapsena kogetud üksindust, abitust ja kurbust – olulistel hetkedel ei ole laps saanud vanematelt tõelist tuge ja mõistmist. Sõltuvushäirega peres on vanemad sageli koormatud omaenda muredega ja neil on vähe energiat, et lapse jaoks olemas olla. Nad ei peegelda lapsele mõistvalt ja hoolivalt tema tundeid.
Sõltuvus (ka kaassõltuvus) on sageli peremuster – põlvkondade viisi on püütud selle abil eluraskustega toime tulla. Paljud uuringud näitavad, et sõltuvus ei ole mitte niivõrd geneetiline pärand, vaid õpitud käitumine, kehv ja mittetoimiv probleemilahendusviis.
Sõltuvus võimaldab valu ja üksinduse ajutiselt välja lülitada. Ärev teadvustamata pinge saab korraks leevendatud, et siis taas kogunema hakata. Sõltuvustsükkel kordub niikaua, kuni inimene suudab viimaks oma valule otsa vaadata. Siis saab sellega rahu teha ja painest vabaneda.
Sõltuvusega käib kaasas palju häbi, häbistamist ja hukkamõistu. Seetõttu jääb sõltuvushäirega pere sageli oma murega üksi. Sõltuvuse tegelikust ulatusest ei pruugi teada isegi lähisugulased, sõltuvust varjatakse ja abi küsida on enamasti piinlik.
Sinu käes olev raamat aitab teadvustada, mida tunneb ja kogeb sõltuvushäirega peres kasvanud inimene. Kui see on olnud ka Sinu tee, on Sul ehk võimalus selle raamatu abil oma tunnetega sügavamal tasandil kohtuda ja mõista nii enda kui ka oma vanemate-vanavanemate valikuid. Sul on võimalus õppida iseend rohkem hoidma.
Tee sõltuvusahelast välja suurema sisemise heaoluni algab oma tegelike tunnete ja vajaduste märkamisest, iseendaga tutvumisest. See tähendab julgust usaldada, liigvastutusest loobuda ning abi küsida. Raamatus esile toodud sõltuvuse kolm põhireeglit – ära usalda, ära tunne ja ära räägi – tuleb asendada usaldavate ja hoolivate suhete, enda eest hoolitsemise ning oma tunnete väljendamisega.
Tervenemisprotsessi tuleks kaasata kogu pere ja anda hääl eelkõige selle pere lastele. Teekond võib vahel olla konarlik ja keeruline, kuid annab võimaluse liikuda hirmust ja valust välja.
Eestis on algatatud mitmeid riiklikke programme sõltuvushäirega inimestele, suuremat toetust on saanud nõustamiskeskused ja pereteraapia. Aina enam räägitakse avatult ja sisuliselt pere- ja lähisuhtevägivallast.
Mida varem ja mida tõhusamalt saame aidata sõltuvushäirega peredel terveneda, seda täisväärtuslikumat elu saavad elada nende perede lapsed.